Selles ajakirjas:
1. Lugejale
2. Tinnitus ja selle ravi muistses Mesopotaamias
3. Soome Meniere-liidust
4. Räägime tinnituse ümberõppest
5. Misofoonia – vastumeelsus teatud helide suhtes
6. Kas vaktsineerimine mõjutab haigete olukorda?
© Mistahes osade kopeerimine sellest ajakirjast ilma algallikale viitamata on keelatud
Lugejale
Kõigile neile, kes peavad elama nähtamatu haigusega ja tundma, et keegi ei saa neist aru. Üks perearst ütles mulle: „See ei või ju olla nii raske, nagu te räägite. Te suudate käia tööl ja teha kõike, mida elus vaja on.” Ütlesin talle, et mul ei ole muid variante. Aastatepikkune vaev ja valu, lõpmatu väsimus ja muutused organismis, millele keegi ei suuda leida põhjust. Püüdes seda kõike teiste eest varjata, proovid näida tugevam, kui sa tegelikult oled, kuni see enam ei õnnestu. Ei õnnestu, ehkki pingutad kõigest jõust. Lõpuks saabub see hetk, millal saad teada, mis sind vaevab. Tunded jooksevad risti ja rästi. Nüüd tead, mis on sinu haiguse nimi, kuid sul ei ole mingit aimu, kuidas sellega toime tulla. Motivatsiooni puudumine, pidev ravimite söömine, mis ei aita. Öökapi pealne on täis kõikvõimalikke tablette.
Küsimused, mida kuuled:
„Miks sa oled paksemaks muutunud?”
„Kas sa toitud tervislikult?”
„Küllap olukord paraneb, kui treenid rohkem.”
„Miks sa ei hoolitse oma välimuse eest rohkem?”
„Mis sinuga on juhtunud?”
Nii see kahjuks on, ja sellepärast tahangi jagada seda teistega. Nähtamatuid haiguseid on olemas ja neid ei ole mitte vähe. Kui juhtud põdema mõnda neist, on raske kaitsta ennast inimeste eest, kes ei kujuta sinu kannatusi ette. Saad häid „nõuandeid”, millele oled väsinud vastamast:
*Kas sa oled käinud arsti juures?
*Kas sa oled proovinud seda?
*Osta seda, see aitab ...
*Söö seda või seda (ehk ära söö seda ja seda) ...
*Ma ei tea, mida me võime teha, et sind aidata ...
Jah, jah, jah! Olen proovinud ja proovin ka edaspidi seda kõike!!! Arsti sõnade järgi minu haigus ei lõpe. See ei parane kunagi. Ma ei anna alla, kuid tahan teha teistele selgeks:
*Ma ei saa kunagi terveks.
*Ma ei ole laisk. Söön tablette ja need väsitavad.
*Ma ei ole tige, kuid mõnikord on mul väga raske.
*Võitlen iga päev valude, tasakaalupuuduse ja muude vaevadega.
Kõige raskem on siis, kui inimesed vaatavad mind ja ütlevad:
„Sa ei või ju olla nii haige, sest oled nii terve välimusega, rõõmus ja aktiivne”
Jah, ma ei lama voodis (mõnikord siiski) hoolimata sellest, et minu keha tõrgub mind kuulamast. See on hind, mida me peame maksma „nähtamatu haiguse” eest.
Küsimused, mida kuuled:
„Miks sa oled paksemaks muutunud?”
„Kas sa toitud tervislikult?”
„Küllap olukord paraneb, kui treenid rohkem.”
„Miks sa ei hoolitse oma välimuse eest rohkem?”
„Mis sinuga on juhtunud?”
Nii see kahjuks on, ja sellepärast tahangi jagada seda teistega. Nähtamatuid haiguseid on olemas ja neid ei ole mitte vähe. Kui juhtud põdema mõnda neist, on raske kaitsta ennast inimeste eest, kes ei kujuta sinu kannatusi ette. Saad häid „nõuandeid”, millele oled väsinud vastamast:
*Kas sa oled käinud arsti juures?
*Kas sa oled proovinud seda?
*Osta seda, see aitab ...
*Söö seda või seda (ehk ära söö seda ja seda) ...
*Ma ei tea, mida me võime teha, et sind aidata ...
Jah, jah, jah! Olen proovinud ja proovin ka edaspidi seda kõike!!! Arsti sõnade järgi minu haigus ei lõpe. See ei parane kunagi. Ma ei anna alla, kuid tahan teha teistele selgeks:
*Ma ei saa kunagi terveks.
*Ma ei ole laisk. Söön tablette ja need väsitavad.
*Ma ei ole tige, kuid mõnikord on mul väga raske.
*Võitlen iga päev valude, tasakaalupuuduse ja muude vaevadega.
Kõige raskem on siis, kui inimesed vaatavad mind ja ütlevad:
„Sa ei või ju olla nii haige, sest oled nii terve välimusega, rõõmus ja aktiivne”
Jah, ma ei lama voodis (mõnikord siiski) hoolimata sellest, et minu keha tõrgub mind kuulamast. See on hind, mida me peame maksma „nähtamatu haiguse” eest.
Tinnitus ja selle ravi muistses Mesopotaamias
JoAnn Scurlock (Chicago) &
Dafydd Stephens (Cardiff)
Muistne Mesopotaamia hõlmas Iraagi territooriumi ja Babülon oli üks selle riikidest. Sellele ajastule oli tüüpiline, et pidevalt hangiti uusi teadmisi meditsiinis, mis on talletatud kiilkirjas arvukatel senileitud savitahvlitel. Osa vanematest tahvlitest on päris 2000 aastast eKr., kuid suurem osa on kuningas Assurpanibali tohutust raamatukogust 600 aastast eKr. Tahvlitel räägitakse niihästi tinnituse diagnoosimisest kui ka teraapiast, mida viisid läbi kaks ametkonda: ašipud (arstid) ja asud (farmatseudid). Teadlane Campbell-Thompson Briti Muuseumist tõlkis ja avaldas osa esimestest kunagi tõlgitud kiilkirjatekstidest 1920-1930 aastatel, kuid viimaste aastate jooksul on saadud palju uut informatsiooni ja täpsemaid tõlkeid neist tahvlitest. Alljärgnev tundub olevat Meniere`i haigust põdeva inimese kirjeldus:
„Kui inimese nägu tundub pidevalt pöörlevat, tema kõrvad teevad lärmi, tema ihu on pidevalt tundetu, tema süda on pidevalt ärevil (?) ja tema haiguse päritolu on arusaamatu, on see inimene nõiutud, temast on tehtud väikeseid kujusid ja hävingupaigas need on antud Erešgigalile.”
Muid Meniere`i haigusele viitavaid kirjeldusi või selle ravimeetodeid ei ole seni leitud ja seniste tõlgenduste kohaselt tehti haigest inimesest omakorda väikesi kujusid, milleda teeniti ja lepitati jumalaid. Haigus anti „Jumala hooleks”.
Diagnoos ja ravi
Esitame alljärgnevalt erinevaid vaatenurki tinnituse diagnoosist ja ravist. Mõnedes neist liidetakse tinnitus neutroloogiliste või paqlavikust tingitud vaevustega, teistes teatud kõrvahaigustega. Kroonilised kõrvapõletikud tunduvad olevat üks tavalisemaid tinnituse põhjustajaid ja see seletabki need üsna arvukad tahvlitel esitatud diagnoositud ja ravitud kõrvaprobleemid.
Tinnitust kirjeldatakse sageli kohina või helisemisena. Arvati, et see on põhjustatud „õnnetute vaimude” poolt. Nende vaimude minamaajamiseks kirjeldati mitmeid erinevaid viise, mis võivad sarnaneda tänapäevasele kognitiivsele käitumisteraapiale.
Teraapiad olid suunatud aitama patsiendil leppida ja elada koos tinnitusega, seega täiesti tänapäevane suhtumine. Selleks vajati teatavat loitsu kas iseseisvana või siis kombineerituna ravimtaimedega. Järgnevalt üks neist loitsudest:
„(Kuna) sina tead tõeliselt, oled tõeliselt hea, sangar Ninurta, kuna sina oled tõeliselt hea, valitseja Ninurta, tõeliselt oled hea, Ninurta, kuna tõeliselt oled hea, kuningas Ninurta, ärgu need (vaimud) kunagi lähenegu.”
Muud loitsud olid palju pikemad ja sisaldasid mitmeid erinevaid etappe.
Tinnitusmaskereid (elektroonilisi vahendeid, mis genereerivad teatud sagedusega heli tinnituse nõrgendamiseks) ei olnud tol ajal loomulikult olemas. Selle asemel lausuti tinnitava kõrva juures mahedatest helidest koosnevat tähenduseta lauseid:
„Amiamman kummamma summatri. kiriri kukti, rašana kukti, hundi humman.”
Suurem osa ravimeetoditest koosnens siiski ravimtaimedest. Neid asetati tavaliselt kõrvakanalisse või ka välikõrva ümber, nagu:
„Kui patsiedi kõrvad kohisevad, pane kimpu [erenu-seedripuu] vaiku, arantu-rohtu ja tükk villa. Pane see vette ja keeda tule kohal. Kui see segu asetada tema kõrvu, ta peaks paranema.”
Teiseks variandiks tinnituse ravimisel kasutati suitsutamist, mille puhul põlevate taimede suitsu juhiti kõrva või hingati sisse. Näiteks:
„Kukru, burašu-kadaka, mirhami, erenu-seedripuu, „magusa roo” (suhkruroog?), halluka-aroom, kašu ja kallukka-savi on kaheksa taime (vaimude kohina) kõrvast eemaldamiseks. Suitsuta kõrva, mida hoitakse süte kohal.”
Teisi ravimtaimi võidi anda suu kaudu, nagu näiteks:
„(Vasema kõrva kohisemise puhul) pead söötma talle sahlut, kuuma emmer-leiba ja datleid. Kui ta teeb seda pidevalt seitsme päeva jooksul, peaks ta paranema.”
Teistes kiilkirjades oleme täheldanud üllatavat sarnasust muistsete aktiivselt toimivate komponentide (näiteks antibiootikumide, antihistamiini, antidepressandi ja antioksüdandi) ja tänapäevaste tinnituse leevendamiseks mõeldud ravimite vahel.
Tõsi küll tänapäeval meditsiiniliselt soovitatud teraapiates ei kasutata ravimeid, ehkki mõned ravimtaimede ekstraktid võivad aidata. Naitena olgu kasvõi Dramimine, mida varem kasutati reisil tekkivate vaevuste vältimiseks näiteks Auto-tablettides. See oli valmistatud ainult ravimtaimedest.
Ehkki palju Mesopotaamia meditsiinilisi saavutusi kirjeldavad savitahvlid on jäädavalt kadunud sajandite jooksul, annavad säilunud tahvlid meile olulised teate. Need näitavad, et tinnitus on olnud laialtesinev probleem juba mistses Mesopotaamias, sellesse suhtuti tõsiselt ja nähti palju vaeva sobiva ravi väljatöötamisega. Mitmeid nendest meetoditest võib pidada tänapäevaste teraapiate eelkäijateks.
Tõlgitud ajakirjast Meniere-posti
Heinar Kudevita
Soome Meniere-liidust
Soome Meniere-liit asutati 1993. aastal eesmärgiga koondada kõik senised Soome Meniere-ühingud ja tegutseda ühtse tegevuse koordinaatorina. Kohe alguses leiti olevat oluline anda inimestele informatsiooni Meniere`i haigusest ja tinnitusest, aga ka SML-i tegevusest. Selleks sai ajakiri Meniere-posti, mis tänapäeval ilmub neli korda aastas.
Meniere`i haigust põdevate inimeste kokkutulekud said alguse Oulus, kus moodustati esimene Meniere`i klubi. Alguses oligi tegemist klubilise üritusega. Peagi hakati asutama samasuguseid klubisid eri paikades kogu Soomes. 1989. aastal moodustati Oulus esimene Meniere`i ühing 1990. aastal järgnesid Meri-Lapi, 1991. aastal Varsinais-Soome ja Pirkanmaa ühingud ja 1992. aastal Uudenmaa Meniere`i ühing. Järjekindla tegutsemise tulemusena ja eriti peale Soome Meniere-liidu asutamist sündis uusi ühinguid ja liikmete arv kasvas pidevalt. Otsus ühingute koondamiseks Soome Meniere-liidu alluvusse tehti aastal 1993. 1995. aastal registreeriti Soome Meniere-liit. Peale seda liitus SML Soome Kuulmisliiduga, kuid lahkus tekkinud erimeelsuste tõttu peagi.
MeniTuki – vastastikuse abistamise grupp
Mida kujutab endast MeniTuki?
Kui Soome Meniere-liidu tegevus laienes ja liikmete arv kasvas, leiti, et abivajajate abistamiseks ei piisa ainuüksi ühingute tegevusest, sest kõigi menieerikuteni, keda arvatakse Soomes olevat umbes 25 000, ei jõua loengute ja kirjandusega. Selleks loodi tugigrupp MeniTuki. Selle rühma eesmärgiks on vahetult aidata Meniere`i haigust põdevaid inimesi. See võimaldab anda tuge ja teadmisi interneti vahendusel, aga ka isiklikult kõigile, kes seda vajavad. Tugi on väga vajalik, sest kuigi siiani puudub tõhus ravi, siis on ometi võimalik piisavate teadmiste korral tulla toime ka selle haigusega igapäevases elus.
Kuidas sündis MeniTuki?
„See näib olevat võimatu, kuni see on tehtud.”
Nii ütles kunagi Nelson Mandela peale võimu ülemineku kohta mustadele Lõuna-Aafrika Vabariigis. (Selle kahetsusväärset tagajärge ta tollal muidugi ei suutnud ette näha). Kuid toimunu sarnasust MeniTuki grupi moodustamisega Soome Meniere-liidu juures on asutajad võrrelnud just sellega. Kui ettepanek sellise grupi moodustamiseks oli tehtud, kohtas see suurt kahtlejate ringi, kes ei uskunud, et sellest midagi head tuleb. Kuid see sai tõeks! Märtsis 2008. aastal Jyväskyläs toimunud koosolekul avanes kokkutulnute silmade ees uus perspektiiv. Isegi siis leidus veel kahtlejaid. Kuid professor Ilmari Pyykö poolt selgelt esitatud tõendid võitsid lõpuks kõikide kahtlejate usalduse. Mais 2008 tegutseti selle nimel Espoos. Kahtlejate hulk oli selleks ajaks juba minimaalne. Inimestele hakkas kohale jõudma, millised olid selle programmi eelised. Selle tulemusena pääsevad nüüdsest alates kõik Soome Meniere-liitu kuuluvad inimesed katsetama seda koduses keskkonnas ilma kiirustamata ja ilma ajaliste piiranguteta.
Programmi mitmekülgsust ja infopagasit imetledes tuleb meeles pidada, et see on koostatud ju Soome Meniere-liidu liikmete endi poolt. Ilma pikkade ja väga põhjalike ankeetide täitmiseta ei oleks olemas ka andmebaasi, mille põhjal MeniTuki töötab.
Kuidas tegutseb MeniTuki?
Alustamaks tegevust, moodustati kõigepealt lähtekoht. Selleks koostati 700 menieerikult saadud andmete põhjal anonüümne andmebaas, mida kasutatakse võrdlusmaterjalina ehk nn. keskmise menieerikuna. Spetsiaalse programmi abil pääseb soovija oma kasutajatunnusega seda kasutama.
Programm koosneb arvukatest küsimustest, millele võib vastata määramata aja jooksul. Vastused ei aegu ja neid võib alati muuta. Programm on automaatne ja anonüümne, tulemusi ei avaldata kusagil. Kasutaja poolt antud vastuseid analüüsides koostab programm olemasoleva andmebaasi keskmise menieeriku haigustunnuste põhjal haiguspildi, mis saadetakse peale küsitluse lõppemist inimesele, kes küsimustele vastab. Vastused tulevad ka vahepeal etappide kaupa vastavalt läbitud seanssidele. Neid seansse või istungeid on kokku 10. Programmi saavad kasutada vaid Soome Meniere-liidu liikmed..
See on kõige olulisem osa MeniTuki tööst. Kuid grupi tegevus ei piirdu ainult sellega. Vabatahtlikud nõustajad saavad pidevalt koolitust iga-aastastel seminaridel, mida juhendab professor Ilmari Pyykkö. Seminaril räägitakse oma kogemustest, saadakse uut teavet Meniere`i haiguse kohta ja planeeritakse uut tegevust. Viimasel paaril aastal on tegevus olnud küll internetipõhine rangete piirangute tõttu, kuid töö jätkub sellegipoolest.
Mimu kunagiseks unistuseks oli samasuguse väikese grupi moodustamine ka meil, Eestis. Kuid vähene huvi teema vastu on saanud takistuseks..
Heinar Kudevita
Mimu kunagiseks unistuseks oli samasuguse väikese grupi moodustamine ka meil, Eestis. Kuid vähene huvi teema vastu on saanud takistuseks..
Heinar Kudevita
Räägime tinnituse ümberõppest
Kokkuvõtlikult väljendades on tinnituse ümberõppe eesmärk tinnitushelidesse negatiivse suhtumise vähendamine või kaotamine. Ümberõppes on järgnevad etapid:
- Inimene peab saama piisavalt informatsiooni tinnituse ja sellele lisaks heliülitundlikkuse kohta. Õppima tundma nende tekkimist, arenemist ja mõju inimpsüühikale.
- On oluline teada tinnituse tegelikku olemust. Koos selle teadmise täienemisega kaovad ka senised kartused tinnituse kahjulikest omadustest.
- Negatiivne suhtumine tinnitusse põhjustab tihti tarbetut stressi ja rahutust. See takistab inimesel elamast normaalset igapäevast elu ja tundmast rõõmu lihtsatest asjadest. Ja kui see võime kaob, on tulemuseks sügav depressioon, mille all paljud inimesed tinnituse tagajärjel kannatavad.
- Kui arusaamine tinnituse neuro-füsioloogilisest põhjustajast on selgunud, on esimene samm tervenemiseks juba astutud. Hirmu asemele on tulnud arusaamine, et tinnitus on loomulik nähtus, mitte ohtlik haigus, ja et sellega on võimalik toime tulla. Selliselt on inimene vaimselt ette valmistatud tinnitusega harjumiseks. Seda harjumist kirjeldatakse vastava ala kirjanduses järgmise näite abil:
- „Kujutage ette, et te sõidate autoga ja kuulete äkki võõrast heli, mis näib tulevat mootorist. Esimese hetkega torkab pähe mõte mingist rikkest. Te jätkate sõitu ja ka kõrvaline heli püsib. Peatate auto ja lähete asja uurima. Ja avastate, et kusagilt on takerdunud oks auto põhja külge. Katse seda sealt eemaldada ei anna tulemust, sest te lihtsalt ei mahu auto alla. Aga te jätkate sõitu rahuliku südamega, sest teate nüüd, et see heli ei kujuta endast mingit ohtu.”
Midagi sama toimub ka tinnitusega. Alguses peetakse seda mingi haiguse tundemärgiks ja suhtutakse sellesse suure ärevusega. Alles siis, kui saadakse teada, et tinnitus ei kujuta endast mingit ohtu tervisele, suhtutakse sellesst rahulikumalt. - Oluline on hoolitseda kõrvade eest, lasta eemaldada vaik õigeaegselt, kontrollida kuulmise taset ja võrrelda seda eelnevate tulemustega. Heliülitundlikkuse puhul lasta mõõta ka helitaluvust (kuigi seda igas kohas ei tehta). Oluline oleks ka lasta teha impedantsimõõtmise, mille puhul tehakse kindlaks keskkõrva korrasolek. See kõik aitab tulla toime tinnitusega.
- Alustatakse taustahelide lisamisega ümbritsevas keskkonnas. Oluline on, et välditakse viibimist täielikus vaikuses. Taustaheli lisamisel tuleb jälgida seda, et lisatav heli ei tunduks ebameeldivana või liiga tugevana. Loodushelid on enamasti kõige meeldivamad ja rahustavamad. Võimalik on kasutada ka muid heliallikaid. Laialt soovitatud on raadio häälestamine kahe jaama vahelisele alale, mille puhul on kuulda vaid kohinat. See on nn. valge müra, milles on kõik helisagedused ja mis sellepärast sobib eriti hästi rahulikuks helitaustaks. Kindlasti tuleb meeles pidada, et taustaheli ei tohi ületada tinnitust, muidu ei toimu ka harjumist tinnitusega.
- Kõige halvem, mida võib teha, on üldse vältida helisid ja kasutada normaalolukorras kõrvatroppe. See toob kaasa vaid kesknärvisüsteemi poolt helitundlikkuse lisandumise. See omakorda muudab välised helid liiga tugevateks. Kõrvatroppe või muid kuulmiskaitseid kasutatakse vaid siis, kui tegemist on tõesti kahjustava müraga.
- Tinnituse ja heliülitundlikkuse teraapia puhul kasutatakse sageli spetsiaalseid kuuldeaparaadile sarnanevaid maskereid või kuuldeaparaatides sama otstarbega lisaprogrammi. Tinnituse ümberõppe teraapia juurde kuulub ka praktiline töö. Selle jooksul õpitakse tundma kuidas inimese tundemaailm reageerib tinnitusele. Seda tehakse iga päev, kuid ainult väga lühikese aja jooksul. Selle aja jooksul kasutatakse lõõgastavaid harjutusi ja meeldivat taustamuusikat või juba mainitud raadiokohinat.
- Edasiminek toimub aeglaselt. Seda sooritatakse nii lühikese aja jooksul, et ühtegi negatiivset tunnet ei jõua sündida. Tavaliselt kestab üks selline seanss vaid 10 – 15 sekundit korraga. Seansi pikkust lisatakse vähehaaval ja ka siis ainult sekundeid.
- Harjutuste eesmärk on õppida kohtama tinnitust ilma sellega liituvate negatiivsete emotsioonideta. Tavaliselt kestab selline ajutreening poolteist aastat, kuid sellega võib minna ka kauem.
- Kindlasti tuleb selline teraapia viia läbi kogenud kõrvaarsti järelvalve all. Ta selgitab inimestele põhjalikult ühte või teist harjutuse eesmärki ja selle õiget läbiviimist.
Misofoonia võib muuta elu põrguks. Selle põhjus peitub ajus
Misofoonia ehk vastumeelsus teatud helide suhtes võib panna inimest vihkama tavalisi helisid, nagu söögiriistade klõbin taldrikul, kellegi matsutamine süües või isegi vali hingamine. Halvemal juhul võib haigus viia sotsiaalse läbikäimise katkemiseni ja muuta argipäeva piinarikkaks.
Kas sinu kõrval istuva inimese vaikne matsutamine söögilauas võib panna sind vihast lõhkema? Või oled stressis oma kolleegi sagedase nuuskamise tõttu? Põhjuseks võib olla misofoonia ehk heliülitundlikkus.
Heliülitundlikkuse liike on mitmeid. Osa neist tekitab vastumeelsuse liiga valjude helide suhtes, teised põhjustavad ärritust vaid teatud helide puhul.
Misofoonia põhjustab ägedat vastumeelsust teatud kindlate helide kuulmisel. Viha tekitavad enamasti sellised tavalised helid, nagu kellegi luristamine või matsutamine süües. Ka teise inimese valjuhäälne hingamine, sõrmeliigeste naksutamine, mida üsna paljud teevad, närimiskummi nätsutamine võib tekitada pikemaajalisel kuulmisel raevupuhangu või paanika. Kinos on tavaline, et laialtlevinud plaksumaisi järamine võib viia inimese tasakaalust välja.
Ühe statistika kohaselt ärritab umbes 20% inimestest söömisel tekkivad kõrvalhelid, millest me siin mainisime juba matsutamist, luristamist ja söögiriistade klõbinat. Kuid misofoonia all kannatava inimese jaoks ei ole see vaid ebameeldiv aisting. Need helid võivad tekitada nii tugevat vastumeelsust, et kogu päevast võib tulla õudusunenägu. Inimestevahelised suhted võivad raevuhoogude tõttu katkeda ja töötegemine osutub võimatuks.
Misofoonia põhjus
Misofoonia tekkepõhjust ei ole siiani veel suudetud rahuldavalt seletada. Uuringute kohaselt tundub mõnede inimeste aju olevat mõnevõrra tundlikum teatud helide poolt tekitatavate koormuste suhtes, mille tõttu ajus sünnib tugev „võitle või põgene” reaktsioon. Pulss kiireneb, peopesad muutuvad niiskeks, aju tundub olevat üle koormatud tunnete laviiniga.
Teised uuringud on tõestanud, et misofoonia all kannatava inimese aju otsmikusagaras tekkivad teatud muutused. Üks selle aju osa ülesandeid on muuhulgas ühendada füüsilised ärritused vaimsete tunnetega. Kõikidest uuringutest hoolimata ei ole misofooniat veel klassifitseeritud haiguste hulka kuuluvaks.
Abi võib olla teraapiast ja eluviiside muutmisest
Misofoonia võib tekkida juba varajases nooruses 9 – 13 aastasena ja see kestab kogu eluaja. Praeguseni ei ole leitud mingit tõhusat ravi selle vastu. Paljud inimesed on siiski saanud mõningast abi kognitiivsest käitumisteraapiast, psühhoteraapiast ja tinnitusega liituvast ümberõppeteraapiast. Misofoonia all kannatav inimene võib kergendada oma olukorda pöörates rohkem tähelepanu korralikule elurütmile. Stress ja väsimus pahendavad olukorda, samas kui juba vähenegi lõõgastumine mõjub leevendavalt. Ka rahustavad taustahelid, nagu näiteks meeldiv muusika, võivad mõjuda leevendavalt. Piibliski on kirjeldatud, kuidas Taavet rahustas oma kandlemänguga kuningas Sauli raevupurskeid.
Kuidas ma tean, et mul on misofoonia?
Kuidas on võimalik eraldada misofooniat tavalisest ärritumistundest? Vastused järgmistele küsimustele aitavad leida selguse. Misofoonia on väga individuaalne ja vastused küsimustele ei pruugi anda õiget tulemust ega kujuta endast ametlikku diagnoosi.
1. Kas te pöörate tavalisest rohkem tähelepanu matsutamisele, liigeste naksutamisele ja hingamisele?
2. Kas teis äratab raevu, kui lauakaaslane tekitab söömisel kuuldavaid helisid?
3. Kas te vihastate nende inimeste peale, kes kinosaalis krabistavad oma krõpsukottidega?
4. Kas te olete pidanud lahkuma mõnelt koosviibimiselt, kuna teatud helid on tekitanud teis sügavat vastumeelsust?
5. Kas teie elu on mõnes olukorras raske teatud helide tõttu, mida te olete sunnitud kuulma?
Misofoonia all kannatava inimese kogemusi
Tiina, 40, ärritus teatud helide peale juba lapsena, kuid sai diagnoosi oma haigusele alles 4 aasta eest. Ta räägib, kuidas misofoonia on muutnud tema elu. Heliülitundlikkus võib muuta töötegemise võimatuks ja pingestab pereelu. Tiina räägib oma blogis, kuidas misofoonia mõjutab tema igapäevaelu.
Mõnikord võib närimiskummi mäletsev vastutulija tekitada tugeva vastumeelsuse. Nõude kolin restoranis võib sundida vahetama lauda ja hotellitoas surisev ventilatsioon ei lase uinuda. Blogipidaja ja graafikadisainer Tiina, 40, kannatab neurobioloogilise heliülitundlikkuse, misofoonia all. Ka kõige igapäevasemad helid võivad Tiinas tekitada tugeva stressireaktsiooni., ärrituse, viha ja isegi raevuhoo. Pulss kiireneb ja vajadus helitekitajast eemalduda on möödapääsmatu.
Rääkisime varem, et misofoonia all kannatavate inimeste aju reageerib teatud helidele tundlikumalt, kui tavainimeste aju. Seejuures võivad talumatud helid olla inimeste lõikes erinevad. Praeguseks on misofooniat uuritud alles suhteliselt vähe. Sellest hoolimata on kogemusi kogunenud ohtralt.
Uuringute kohasel saab misofoonia alguse juba lapsepõlves 9 – 13 aasta vanuses. Ka Tiina mäletab, et mõned helid häirisid teda juba algkoolis. Kõige rohkem häirisid madalad ja resoneerivad helid, nagu töötavad kodumasinad. Pulss tõuseb ka läbi sina kostvate helide tõttu, sama põhjystab ka sammude kobin ja bassihelid.
„Teiste inimeste poolt tekitatud helid, nagu närimiskummi nätsutamine lahtise suuga, raske hingamine ja toidu mälumine”, lisab Tiina.
See on tüüpiline, sest suur osa misofoonia all kannatavatest inimestest reageerib negatiivselt just söömisega ja hingamisega seotud helidele. Samuti ärritavad mõned pidevad liigutused, nagu jala kiigutamine põlvel. Tulemuseks võib olla peavalu. Seevastu tavainimesi ärritavad helid, nagu näiteks beebi nutt jätab misofooniku külmaks.
Misofoonia muudab inimetevahelised suhted keerukateks
Ehkki misofoonikud reageerivad enamasti samasugustele helidele, on vastureaktsiooni tugevus erinev. Ühed suudavad elada suhteliselt normaalset elu ja suruda ona emotsioonid alla, kuid teiste jaoks on see nii raske, et kollektiivis töötamine on võimatu. Tiinagi teeb oma tööd kodus.
Ka inimestevahelised suhted kannatavad selle all. Tiina räägib, et ta on lugenud inimestest, kes ei saa olla suhtes teise inimesega just nimelt misofoonia tõttu. Tema oma misofoonia on vahelduv.
„Olen rääkinud oma sõpradele heliülitundlikkusest ja tunnistanud, et mina olen üks sellistest, kes ei talu teatud helisid. Sellest kujunes huvitav jutuajamine. Kuigi neil endil ei ole heliülitundlikust, tuli siiski välja, et ka neid ärritavad teatud helid, nagu näiteks kingakontsade klõbin piki koridori kiviplaate või mõned muud valjemad helid.”
Oma vanematele rääkis Tiina sellest probleemist alles paari aasta eest.
„Mõnikord ärritasid mind ema poolt tekitatud helid niivõrd, et ma pidin toast lahkuma. Kuid samad helid isa poolt tekitatutena ei põhjustanud sellist reaktsiooni. Millest see juhtub, ei oska keegi öelda.” räägib Tiina
Kõge valusamini tabas misofoonia Tiinat, sest tema abielu purunes poole aasta eest. Tiina selgitas abikaasale korduvalt oma probleeme, kuid tulemusteta.
„Minu abikaasa ei suutnud taibata, et süü ei ole temas ega minus, vaid minu haiguses. Näitasin talle arvukalt vastavaid haiguslugusid, kus inimesed kirjeldavad samu probleeme.”
Üldiselt suhtuvad inimesed arusaavalt, kui räägin neile oma probleemist. Restoranis saab vabalt vahetada lauda, kui Tiina on mõne sõnaga maininud põhjust. Ja ka hotellitoa vahetamine ei ole tekitanud probleeme.
„Ehkki see võib personali meelest olla imelik, ei mäleta ma, et keegi oleks vaadanud mind võõrastavalt, mõeldes, et on see aga alles üks pirtsakas klient,” naerab Tiina.
Soomes on misofoonia võrdlemisi tundmatu nähtus
Ehkki Tiinat on mitmesugused helid häirinud juba lapsepõlvest alates, sai ta põhjuse teada alles neli aastat tagasi. Ja ka siis mitte arstide käest, vaid internetis Google lehekülgi sirvides ja sümptomite põhjal uurides. Internetist leidis ta ka tugirühma ja saatusekaaslaste jutustusi oma üleelamistest. Teiste inimeste sümptomid ja kogemused andsid Tiinale kindluse, et ka tema kuulub selliste inimeste hulka. See rahustas mõnevõrra. Kõige rohkem rahustas see, et ta teab nüüd, et ta ei ole mingi imelik inimene, ja et tema käitumisele leidub seletus.
Kuna misofoonia on praegu veel üsna tundmatu nähtus, ei ole selle jaoks kuigi palju selgitavat kirjandust. Need üksikud artiklid, mis Tiina on leidnud, räägivad küll üldsõnaliselt haigusest ja selle olemusest, kuid ei paku mingeid leevendavaid võimalusi.
„Tahan, et võimalikult paljud inimesed saaksid võimalikult palju teada misofooniast. Ma ei häbene seda, see on osa minust”, tõdeb Tiina.
Soome keelest tõlkinud
Heinar Kudevita
Kas sinu kõrval istuva inimese vaikne matsutamine söögilauas võib panna sind vihast lõhkema? Või oled stressis oma kolleegi sagedase nuuskamise tõttu? Põhjuseks võib olla misofoonia ehk heliülitundlikkus.
Heliülitundlikkuse liike on mitmeid. Osa neist tekitab vastumeelsuse liiga valjude helide suhtes, teised põhjustavad ärritust vaid teatud helide puhul.
Misofoonia põhjustab ägedat vastumeelsust teatud kindlate helide kuulmisel. Viha tekitavad enamasti sellised tavalised helid, nagu kellegi luristamine või matsutamine süües. Ka teise inimese valjuhäälne hingamine, sõrmeliigeste naksutamine, mida üsna paljud teevad, närimiskummi nätsutamine võib tekitada pikemaajalisel kuulmisel raevupuhangu või paanika. Kinos on tavaline, et laialtlevinud plaksumaisi järamine võib viia inimese tasakaalust välja.
Ühe statistika kohaselt ärritab umbes 20% inimestest söömisel tekkivad kõrvalhelid, millest me siin mainisime juba matsutamist, luristamist ja söögiriistade klõbinat. Kuid misofoonia all kannatava inimese jaoks ei ole see vaid ebameeldiv aisting. Need helid võivad tekitada nii tugevat vastumeelsust, et kogu päevast võib tulla õudusunenägu. Inimestevahelised suhted võivad raevuhoogude tõttu katkeda ja töötegemine osutub võimatuks.
Misofoonia põhjus
Misofoonia tekkepõhjust ei ole siiani veel suudetud rahuldavalt seletada. Uuringute kohaselt tundub mõnede inimeste aju olevat mõnevõrra tundlikum teatud helide poolt tekitatavate koormuste suhtes, mille tõttu ajus sünnib tugev „võitle või põgene” reaktsioon. Pulss kiireneb, peopesad muutuvad niiskeks, aju tundub olevat üle koormatud tunnete laviiniga.
Teised uuringud on tõestanud, et misofoonia all kannatava inimese aju otsmikusagaras tekkivad teatud muutused. Üks selle aju osa ülesandeid on muuhulgas ühendada füüsilised ärritused vaimsete tunnetega. Kõikidest uuringutest hoolimata ei ole misofooniat veel klassifitseeritud haiguste hulka kuuluvaks.
Abi võib olla teraapiast ja eluviiside muutmisest
Misofoonia võib tekkida juba varajases nooruses 9 – 13 aastasena ja see kestab kogu eluaja. Praeguseni ei ole leitud mingit tõhusat ravi selle vastu. Paljud inimesed on siiski saanud mõningast abi kognitiivsest käitumisteraapiast, psühhoteraapiast ja tinnitusega liituvast ümberõppeteraapiast. Misofoonia all kannatav inimene võib kergendada oma olukorda pöörates rohkem tähelepanu korralikule elurütmile. Stress ja väsimus pahendavad olukorda, samas kui juba vähenegi lõõgastumine mõjub leevendavalt. Ka rahustavad taustahelid, nagu näiteks meeldiv muusika, võivad mõjuda leevendavalt. Piibliski on kirjeldatud, kuidas Taavet rahustas oma kandlemänguga kuningas Sauli raevupurskeid.
Kuidas ma tean, et mul on misofoonia?
Kuidas on võimalik eraldada misofooniat tavalisest ärritumistundest? Vastused järgmistele küsimustele aitavad leida selguse. Misofoonia on väga individuaalne ja vastused küsimustele ei pruugi anda õiget tulemust ega kujuta endast ametlikku diagnoosi.
1. Kas te pöörate tavalisest rohkem tähelepanu matsutamisele, liigeste naksutamisele ja hingamisele?
2. Kas teis äratab raevu, kui lauakaaslane tekitab söömisel kuuldavaid helisid?
3. Kas te vihastate nende inimeste peale, kes kinosaalis krabistavad oma krõpsukottidega?
4. Kas te olete pidanud lahkuma mõnelt koosviibimiselt, kuna teatud helid on tekitanud teis sügavat vastumeelsust?
5. Kas teie elu on mõnes olukorras raske teatud helide tõttu, mida te olete sunnitud kuulma?
Misofoonia all kannatava inimese kogemusi
Tiina, 40, ärritus teatud helide peale juba lapsena, kuid sai diagnoosi oma haigusele alles 4 aasta eest. Ta räägib, kuidas misofoonia on muutnud tema elu. Heliülitundlikkus võib muuta töötegemise võimatuks ja pingestab pereelu. Tiina räägib oma blogis, kuidas misofoonia mõjutab tema igapäevaelu.
Mõnikord võib närimiskummi mäletsev vastutulija tekitada tugeva vastumeelsuse. Nõude kolin restoranis võib sundida vahetama lauda ja hotellitoas surisev ventilatsioon ei lase uinuda. Blogipidaja ja graafikadisainer Tiina, 40, kannatab neurobioloogilise heliülitundlikkuse, misofoonia all. Ka kõige igapäevasemad helid võivad Tiinas tekitada tugeva stressireaktsiooni., ärrituse, viha ja isegi raevuhoo. Pulss kiireneb ja vajadus helitekitajast eemalduda on möödapääsmatu.
Rääkisime varem, et misofoonia all kannatavate inimeste aju reageerib teatud helidele tundlikumalt, kui tavainimeste aju. Seejuures võivad talumatud helid olla inimeste lõikes erinevad. Praeguseks on misofooniat uuritud alles suhteliselt vähe. Sellest hoolimata on kogemusi kogunenud ohtralt.
Uuringute kohasel saab misofoonia alguse juba lapsepõlves 9 – 13 aasta vanuses. Ka Tiina mäletab, et mõned helid häirisid teda juba algkoolis. Kõige rohkem häirisid madalad ja resoneerivad helid, nagu töötavad kodumasinad. Pulss tõuseb ka läbi sina kostvate helide tõttu, sama põhjystab ka sammude kobin ja bassihelid.
„Teiste inimeste poolt tekitatud helid, nagu närimiskummi nätsutamine lahtise suuga, raske hingamine ja toidu mälumine”, lisab Tiina.
See on tüüpiline, sest suur osa misofoonia all kannatavatest inimestest reageerib negatiivselt just söömisega ja hingamisega seotud helidele. Samuti ärritavad mõned pidevad liigutused, nagu jala kiigutamine põlvel. Tulemuseks võib olla peavalu. Seevastu tavainimesi ärritavad helid, nagu näiteks beebi nutt jätab misofooniku külmaks.
Misofoonia muudab inimetevahelised suhted keerukateks
Ehkki misofoonikud reageerivad enamasti samasugustele helidele, on vastureaktsiooni tugevus erinev. Ühed suudavad elada suhteliselt normaalset elu ja suruda ona emotsioonid alla, kuid teiste jaoks on see nii raske, et kollektiivis töötamine on võimatu. Tiinagi teeb oma tööd kodus.
Ka inimestevahelised suhted kannatavad selle all. Tiina räägib, et ta on lugenud inimestest, kes ei saa olla suhtes teise inimesega just nimelt misofoonia tõttu. Tema oma misofoonia on vahelduv.
„Olen rääkinud oma sõpradele heliülitundlikkusest ja tunnistanud, et mina olen üks sellistest, kes ei talu teatud helisid. Sellest kujunes huvitav jutuajamine. Kuigi neil endil ei ole heliülitundlikust, tuli siiski välja, et ka neid ärritavad teatud helid, nagu näiteks kingakontsade klõbin piki koridori kiviplaate või mõned muud valjemad helid.”
Oma vanematele rääkis Tiina sellest probleemist alles paari aasta eest.
„Mõnikord ärritasid mind ema poolt tekitatud helid niivõrd, et ma pidin toast lahkuma. Kuid samad helid isa poolt tekitatutena ei põhjustanud sellist reaktsiooni. Millest see juhtub, ei oska keegi öelda.” räägib Tiina
Kõge valusamini tabas misofoonia Tiinat, sest tema abielu purunes poole aasta eest. Tiina selgitas abikaasale korduvalt oma probleeme, kuid tulemusteta.
„Minu abikaasa ei suutnud taibata, et süü ei ole temas ega minus, vaid minu haiguses. Näitasin talle arvukalt vastavaid haiguslugusid, kus inimesed kirjeldavad samu probleeme.”
Üldiselt suhtuvad inimesed arusaavalt, kui räägin neile oma probleemist. Restoranis saab vabalt vahetada lauda, kui Tiina on mõne sõnaga maininud põhjust. Ja ka hotellitoa vahetamine ei ole tekitanud probleeme.
„Ehkki see võib personali meelest olla imelik, ei mäleta ma, et keegi oleks vaadanud mind võõrastavalt, mõeldes, et on see aga alles üks pirtsakas klient,” naerab Tiina.
Soomes on misofoonia võrdlemisi tundmatu nähtus
Ehkki Tiinat on mitmesugused helid häirinud juba lapsepõlvest alates, sai ta põhjuse teada alles neli aastat tagasi. Ja ka siis mitte arstide käest, vaid internetis Google lehekülgi sirvides ja sümptomite põhjal uurides. Internetist leidis ta ka tugirühma ja saatusekaaslaste jutustusi oma üleelamistest. Teiste inimeste sümptomid ja kogemused andsid Tiinale kindluse, et ka tema kuulub selliste inimeste hulka. See rahustas mõnevõrra. Kõige rohkem rahustas see, et ta teab nüüd, et ta ei ole mingi imelik inimene, ja et tema käitumisele leidub seletus.
Kuna misofoonia on praegu veel üsna tundmatu nähtus, ei ole selle jaoks kuigi palju selgitavat kirjandust. Need üksikud artiklid, mis Tiina on leidnud, räägivad küll üldsõnaliselt haigusest ja selle olemusest, kuid ei paku mingeid leevendavaid võimalusi.
„Tahan, et võimalikult paljud inimesed saaksid võimalikult palju teada misofooniast. Ma ei häbene seda, see on osa minust”, tõdeb Tiina.
Soome keelest tõlkinud
Heinar Kudevita
Kas vaktsineerimine mõjutab haigete olukorda?
Lisaks kopsu- ja vereringesümptomile põhjustab COVID-19 kuulmislangust ja peapööritust ligikaudu seitsmel protsendil ning tinnitust ligi 15 protsendil patsientidest. Vaktsiini harvaesinevate kõrvaltoimetena on teatatud ka pearinglusest, kuulmislangusest ja tinnitusest. Soome Meniere'i ühingu liikmete küsitluse põhjal avastasime, et vaktsineerimine võib Meniere'i haiguse sümptomeid esile kutsuda ka neil Meniere'i haigusega inimestel, kes on pikka aega olnud sümptomiteta. Pearinglust, kuulmislangust ja tinnitust põhjustas vaktsineerimine ligikaudu ühel kaheteistkümnest vastajast. Uuringule tuginedes soovitame teha revaktsineerimised vastavalt riiklikus vaktsineerimissoovituses soovitatule. Kuulmiskaotuse sümptomite korral võib sisekõrva paikselt manustatav kortisoon pakkuda kaitset kuulmislanguse eest.
Los Angelese House Clinicu COVID-19 vaktsineerimise mõju hämmastas COVID-19 vaktsineerimisest tingitud haiglakülastuste arvu kasvu (Wichov et al. 2021). Haigla teatab, et uute äkiliste kuulmislanguste arv on vaktsineerimise algusest alates peaaegu kolmekordistunud. Uuemat tüüpi vaktsiini saanud inimesi oli veidi rohkem kui Pfizer-Zeneca vaktsiini saanud inimesi. Nakatunud oli sama palju naisi kui mehi ning sümptomid ilmnesid rohkem kui nädal pärast vaktsineerimist. Kuigi enamik sümptomeid oli kuulmislangus, esines pooltel haigetest tinnitus ja peaaegu pooltel pearinglus. Kuulmine langes peaaegu kurtuse piirini ühes kõrvas (52 dB ja 60% kõneeraldusvõimest), kuid teises kõrvas vaid mõõdukalt (21 dB, 90% kõneeraldusvõime). Pooltel vaktsineeritutest tekkisid sümptomid alles pärast esimest vaktsineerimist. Kolm vaktsineeritut said pärast iga vaktsineerimist kuulmislanguse. Veerandil haigestunutest oli taustahaigusena Meniere'i tõbi, kuid ainult murdosal oli haiguse aktiivne staadium. Teadlased soovitasid, et kui pärast vaktsineerimist ilmnevad kuulmis- või tasakaaluhäired, tuleks juhtumeid uurida ja sümptomitest teatada riiklikule vaktsineerimisregistrile. Soome Rahvatervise Instituudi kõrvalnähtude registri andmed pärgarterite vaktsiinide kohta on äärmiselt napid. Infoleht viitab sellele, et kui müokardiit ja tromboos välja arvata, on kõrvalnähud kahjutud ja mööduvad valuvaigistitega. Need näitavad, et vaktsiin võib põhjustada kuulmislangust, peapööritust ja iiveldust, kuigi kõrvaltoimed on haruldased. Allikas: Soome Riiklik Ravimiamet
Patsientide tagasiside.
- Minu sümptomid algasid kohe, paar tundi pärast vaktsiini saamist. Minu kuulmine peale vaktsineerimist ei halvenenud, kuid tasakaaluprobleemid ilmnesid kohe. Pärast esimest vaktsineerimist kulus sümptomitest taastumiseks umbes 6 tundi, teisel korral umbes 2 tundi. Esimene seanss oli hullem. Mõlemad vaktsineerimised lõppesid oksendamisega, esimesel korral sattusin haigla kiirabisse. Esimesest seansist taastumine võttis pool päeva, teine läks kergemini. Ma ei saanud vaktsiini tagajärgede vastu ravi. Nüüd muretsen, kas ma julgen kolmandat vaktsiini teha.
- Minu sümptomid ilmnesid 10–12 tundi pärast vaktsineerimist. Kuulmine muutus tunduvalt halvemaks ja oli tunne, nagu midagi oleks kõrva topitud - hääled kostsid nagu läbi vati. Mu kuulmine paranes mõne aja möödudes mõõdukalt, kuid ma pole kindel, kas see on ikka täielikult taastunud. Esimesest vaktsineerimisest taastumine võttis aega ligi kuu. Tülikad sümptomid möödusid aga tundidega ja pearinglus taandus umbes kuue tunniga. Pärast teist vaktsineerimist sümptomid leevenesid umbes nädalaga. Ma ei saanud oma sümptomite vastu mingeid ravimeid.
Los Angelese House Clinicu COVID-19 vaktsineerimise mõju hämmastas COVID-19 vaktsineerimisest tingitud haiglakülastuste arvu kasvu (Wichov et al. 2021). Haigla teatab, et uute äkiliste kuulmislanguste arv on vaktsineerimise algusest alates peaaegu kolmekordistunud. Uuemat tüüpi vaktsiini saanud inimesi oli veidi rohkem kui Pfizer-Zeneca vaktsiini saanud inimesi. Nakatunud oli sama palju naisi kui mehi ning sümptomid ilmnesid rohkem kui nädal pärast vaktsineerimist. Kuigi enamik sümptomeid oli kuulmislangus, esines pooltel haigetest tinnitus ja peaaegu pooltel pearinglus. Kuulmine langes peaaegu kurtuse piirini ühes kõrvas (52 dB ja 60% kõneeraldusvõimest), kuid teises kõrvas vaid mõõdukalt (21 dB, 90% kõneeraldusvõime). Pooltel vaktsineeritutest tekkisid sümptomid alles pärast esimest vaktsineerimist. Kolm vaktsineeritut said pärast iga vaktsineerimist kuulmislanguse. Veerandil haigestunutest oli taustahaigusena Meniere'i tõbi, kuid ainult murdosal oli haiguse aktiivne staadium. Teadlased soovitasid, et kui pärast vaktsineerimist ilmnevad kuulmis- või tasakaaluhäired, tuleks juhtumeid uurida ja sümptomitest teatada riiklikule vaktsineerimisregistrile. Soome Rahvatervise Instituudi kõrvalnähtude registri andmed pärgarterite vaktsiinide kohta on äärmiselt napid. Infoleht viitab sellele, et kui müokardiit ja tromboos välja arvata, on kõrvalnähud kahjutud ja mööduvad valuvaigistitega. Need näitavad, et vaktsiin võib põhjustada kuulmislangust, peapööritust ja iiveldust, kuigi kõrvaltoimed on haruldased. Allikas: Soome Riiklik Ravimiamet
Patsientide tagasiside.
- Minu sümptomid algasid kohe, paar tundi pärast vaktsiini saamist. Minu kuulmine peale vaktsineerimist ei halvenenud, kuid tasakaaluprobleemid ilmnesid kohe. Pärast esimest vaktsineerimist kulus sümptomitest taastumiseks umbes 6 tundi, teisel korral umbes 2 tundi. Esimene seanss oli hullem. Mõlemad vaktsineerimised lõppesid oksendamisega, esimesel korral sattusin haigla kiirabisse. Esimesest seansist taastumine võttis pool päeva, teine läks kergemini. Ma ei saanud vaktsiini tagajärgede vastu ravi. Nüüd muretsen, kas ma julgen kolmandat vaktsiini teha.
- Minu sümptomid ilmnesid 10–12 tundi pärast vaktsineerimist. Kuulmine muutus tunduvalt halvemaks ja oli tunne, nagu midagi oleks kõrva topitud - hääled kostsid nagu läbi vati. Mu kuulmine paranes mõne aja möödudes mõõdukalt, kuid ma pole kindel, kas see on ikka täielikult taastunud. Esimesest vaktsineerimisest taastumine võttis aega ligi kuu. Tülikad sümptomid möödusid aga tundidega ja pearinglus taandus umbes kuue tunniga. Pärast teist vaktsineerimist sümptomid leevenesid umbes nädalaga. Ma ei saanud oma sümptomite vastu mingeid ravimeid.
MeniAkademia selle hooaja viimane loeng
4. mail toimus selle hooaja viimane MeniAkademia loend, mille viis läbi Uudenmaa Meniere Ühing. Loengus räägiti põhiliselt ühingu tegevusest ja uutest tegevusplaanidest. Jagati ka Oskusmärke Soome Meniere-liidu liikmetele, kes olid läbinud vähemalt kaks MeniTuki poolt koostatud uuringut ja osalenud aktiivselt SML-i tegevuses. Teiste hulgas omistati nimetatud märk ka minulle. MeniAkademia tegevus jätkub septembris.
Heinar Kudevita
