Selles ajakirjas:
1. Lugejale
2. Allergia ja Meniere`i haigus
3. Tinnituspatsiendi kannatuste rada
4. Tinnitus
5. Kuidas lugeda audiogrammi?
© Ajakirja mistahes osade kopeerimine ilma allikale viitamata on keelatud
Lugejale
Minu ja paljude teiste elu suurimaks probleemiks ei ole mitte see, et me ei tea, mida teha, vaid see, et me ei tee seda. Kes meist ei teaks, et hommikuvõimlemine on tervisele kasulik? Kindlasti teavad seda kõik, kuid kui paljud teevad seda? Ettekäändeks tuuakse ajapuudus või midagi muud. Kas tõesti on kümnel minutil meie elus nii suur tähtsus, et me ei võiks seda oma tervise huvides ohverdada? Hommikuvõimlemine muudab meie lihased elastsemateks, suurenenud hingamissagedus varustab organismi paremini hapnikuga, meie liigesed liiguvad paremini. Eriti käib see soovitus eakamate inimeste kohta, kelle liikumine on muutunud vähemaks ja kelle liigesed sagedamini valutavad. Muidugi ei tee hommikuvõimlemine imesid, kuid ka mitte halba. Keegi ei nõua, et me hakkaksime üleöö aeroobikahulludeks, kes sageli oma tundidepikkuse rassimisega kusagil treeningsaalis oma tervise asemel pigem kahju teevad. Ikka tasa ja targu!
Ilusat algavat talve soovides
Allergia ja Meniere`i haigus
Mis on Meniere`i haigus?
See on sisekõrva häire, mille tulemuseks on raske pearinglus (vertiigo), heli kõrvus (tinnitus), kuulmislangus ja survetunne kõrvas. See mõjutab tavaliselt ainult ühte kõrva, kuid raskematel juhtudel võib see siirduda mõne aasta möödudes ka teise kõrva.
Pearinglusega seotod haigushood võivad tulla ootamatult või veidi aja pärast peale tinnituse ägenemist või survetunnet kõrvas. Mõnedel inimestel esineb haigushoogusid suhteliselt harva. Nendevahelisel ajal tunneb inimene ennast tervena. Teised inimesed võivad kogeda sagedasi haigushoogusid mõnepäevaste vahedega või isegi paar korda päevas. Mõned patsiendid, kellel on Meniere`i haigus, kannatavad raske tasakaalupuuduse all. Nende jaoks on haigushood alati seotud tasakaalukaotusega.
Kuigi Meniere`i haigus võib tekkida igas vanuses, esineb see tõenäolisemalt 40 – 60 aasta vanuses. USA Rahvusinstituudi ja teiste uurimisasutuste andmetel esineb umbes 615 000 inimesel USA-s diagnoosiga kindlaks tehtud Meniere`i haigus ja sellesse haigestub igal aastal umbes 45 500 inimest.
Mis põhjustab Meniere`i haigust?
On olemas palju teooriad Meniere`i haiguse põhjuste kohta, kuid ükski neist ei ole leidnud lõplikku kinnitust. Mõned teadlased usuvad, et see on sama olukord, mis põhjustab migreeni tekkimise. Teised teooriad väidavad, et see võib olla tingitud viirusnakkustest, allergiast või autoimmuunsetest reaktsioonidest. Kuna Meniere`i haigus näib esinevat küllalt sageli perekondades, võib see olla geneetilise varieeruvuse tagajärg, mis põhjustab häireid sisekõrva vedeliku - endolümfi mahu muutuses.
Mis seos on Meniere haigusel ja allergiatel?
Üks esimesi teateid allergia ja Meniere ' i haiguse vahelise seose kohta avaldati 1969. Sellest ajast saadik on olnud mitmeid raporteid, mis on analüüsinud seda suhet.
Põhjus, miks kahtlustatakse allergiat, on tingitud haigusnähtude ägenemisest teatud perioodil aastast või seosest konkreetse toidu kasutamisega, samuti tähelepanekuga, et Meniere'i haigusele aitavad kaasa teatud ravimid, mis on võimalikud allergiatekitajad. Kuigi puuduvad konkreetsed tulemused, on siiski seostatud survetunnet kõrvas mõne allergeeni olemasoluga inimese ümbruskonnas. 1992. aastal näitas uuring, et enamikul Meniere'i haigusega patsientidest oli soodustavaks teguriks suurenenud õhuallergeenisisaldus ja mõnedel nendel patsientidel esines lisaks varjatud toidutalumatus.
2004. aastal hindas meditsiiniline uuring allergia osa haiguse ägenemises allergeenide mõju uurimisega Meniere`i haigust põdevate inimeste seas. Uuriti 46 patsienti vanuses 26-68 aastat, kellel oli diagnoositud Meniere`i haigus. Teises grupis oli vastavalt 46 tervet inimest. Katsealused allutati allergeenidele, mis on seotud õie- ja puutolmu, hallituse, puuvilja, muna, piima, nisu, maisi, veiseliha ja riisiga. 41%-l menieerikutest tekitasid nimetatud allergeenid allergilisi reaktsioone. Sama juhtus ainult 19% inimesega kontrollgrupis. Selle uuringu tulemusena leiti, et allergia esinemissagedus oli Meniere`i haigusega patsientidel suurem kui kontrollgrupis. Korduvad uuringud erinevates laboratooriumites andsid enam-vähem samasuguse tulemuse. Seega võib kinnitada, et allergia võib esineda sagedamini Meniere`i haigust põdevatel inimestel. Kahjuks ei osata veel kindlaks teha, kas allergia aitab kaasa Meniere`i haiguse tekkele või vastupidi. Mõned toidud, mis võivad vallandada haigushooge, on kofeiin, alkohol ja šokolaad. Ravimitest on selleks atsetüülsalitsüülhapet sisaldavad ravimid ehk aspiriin.
Tinnituspatsiendi kannatuste rada
Kui tinnituse käes kannatav patsient proovib esimest korda elus saada arstiabi, võib teda oodata ees ebameeldiv uudis – ta ei saa seda.
Tinnitus võib areneda pikkamööda, kuid samas võib see tekkida ka üleöö. Olukord on inimese jaoks uus ja hirmutav. Vägisi tulevad mõttesse loetud või kuuldud jutud ajukasvajatest ja muudest saatuslikest haigustest. Oleneb inimese iseloomust, kui kaua ta seda „muusikat” kannatab, kuid lõpuks võtab ta ikkagi ette tee perearsti jutule. Kõigepealt ootab ta sõltuvalt arsti koormusest mõne päeva või nädala. Esmane läbivaatud ei too kaasa mingit lahendust. Järgneb saatekiri kõrvaarsi vastuvõtule. Nüüd on ootamine juba pikem – paar-kolm kuud või rohkemgi. Tinnitus aga vahepeal ei puhka.
Sellise kogemuse osaliseks sai üks soomlasest mees, kellel tekkis ilma mingi eelneva soodumuseta tinnitus. Kuna igal inimesel esineb mõnikord suuremal või vähemal määral tinnitust, siis lootis ta loomulikult, et ka seekordne on mööduv nähtus. Kuid päevad läksid, tinnitus aga püsis. Ta katsetas kõikvõimalikke koduseid vahendeid, mida talle soovitati. Soovitajaid ja isehakanud ravitsejaid aga oli palju. Nii katsetas ta akupunktsiooni, hüpnoosi, massaaži, toidulisandeid. Neid viimaseid pakutakse internetis ohtralt. Ei ole paremat äri, kui abivajajate käest raha väljapetmine. Mis aga ei reageerinud kõigele sellele, oli tinnitus.
Tavaliselt ei ole tinnitus algstaadiumis pidev. Tihti esineb tinnitusvabasid perioode. Kuid see on ajutine. Need korduvad heliatakid aga mõjuvad inimese psüühikale laastavalt. Juba päeviti esinevad kõrvakohinad võivad nendega harjumatu inimese hulluks ajada, rääkimata sellest, kui see juhtub öösel. Pähe tulevad kõige mustemad mõtted. Unetus ja sellest tulenev väsimus päeval on raske koorem talumiseks.
See kõik esines ka nimetatud mehel. Niisiis tuligi võtta ette käik perearsti juurde. Nädalane ootus tipnes visiidiga, mille tulemus ei andnud mingit lootust. Läbivaatus ei paljastanud ühtegi põhjust. Südametegevus oli normaalne, vererõhk normis, kõrvad olid puhtad. Ja ometi vaevas meest nüüd juba lakkamatu tinnitus.
Sellisel hetkel on asjatundlik nõustamine omal kohal. Patsiendi meelerahu tagamiseks pakub meditsiin mitmesuguseid antidepressante. Nendega tuleb olla ettevaatlik, kuigi alguses on need ehk vajalikud. Olulisem on see, et patsient hakkaks aru saama tinnituse olemusest ja samuti sellest, et tegemist ei ole mingi ohtliku tervisehäirega.
Paraku jäi puudu just sellest asjatundlikust nõustamisest. Selle asemel sai mees saatekirja kõrvaarsti vastuvõtule. Järjekordne läbivaatus ei andnud samuti mingit tulemust. Igaks juhuks andis polikliiniku kõrvaarst uue saatekirja. Seekord haiglasse läbivaatusele. Uus ootamine. Kui polikliiniku kõrvaarsti vastuvõtule oli kahekuuline järjekord, siis haiglasse pääsemiseks tuli oodata juba 3 kuud. Tinnitus aga jätkus.
Kui inimene tahtis saada vastust, miks võtab arsti vastuvõtule pääsemine nii kaua aega, siis osakonnajuhataja isegi ei vastanud sellele küsimusele. Juhuslikult haiglas kohatud haiglatöötaja paljastas tõe – prioriteet on vähihaigetel ja infektsioonikahtlusega patsientidel. Kuna inimene ei vastanud sellele kriteeriumile, siis jäi tal üle vaid oodata. Kummaline seisukoht, millega kõik teised abivajajad rahumeeli kõrvale jäetakse neile vajalikust arstiabist.
Kes on siis lõppude lõpuks see, kes otsustab arstiabi vajalikkuse üle? Kas tõesti on inimene mõistetud kannatama? On ju lihtne määrata ikka kangemaid ja kangemaid antidepressante, kuni nende poolt tekitatud kahjustus on juba pöördumatu. Arsti esmane ülesanne on leevendada patsiendi kannatusi, mitte ainult tervendada teda. Ja kui nende kannatuste leevendamine on jäänud hiljaks, ei ole sellest enam hiljem ka kasu.
Tinnitus kuulub raskete tervisehäirete alla ja seetõttu peaks patsient saama nõustamist võimalikult kiiresti. Kahjuks puudub enamikes tervisekeskustes vastav spetsialist, kes on pädev selles.
Heinar Kudevita
Tinnitus
Tinnitus on kõrvavigastuse tagajärg, mis kergekujulisena esineb üsna sageli. Raskemal juhul võib see halvendada elukvaliteeti. Tänapäevase teaduse kohaselt liitub tinnitus kuulmissüsteemi eneseaktiivsusega, mille kohta on olemas ka objektiivseid uuringutulemusi. Tinnitus muutub häirivaks, kui inimene seostab seda negatiivsete emotsioonidega. Sellisel juhul see tõmbab inimese kogu tähelepanu endale ja võib põhjustada mitmesuguseid muutusi inimese psüühikas.
Psühhoakustiliselt on tinnitust võimalik mõõta, kuid selle häirivustaseme üle võib otsustada vaid patsient ise. Kuna tinnitust ei ole võimalik ravida ravimite või operatsioonidega, siis on ainukeseks väljapääsuks pikaajaline kohanemisteraapia. See eeldab vaikuse puudumist ümbritsevas keskkonnas, tinnitusega liituvatest negatiivsetest emotsioonidest lahtisaamises ja tähelepanu suunamisest mujale.
Tinnituseks nimetatakse kuulmisaistingut, millega ei liitu ükski väline heliallikas. See tekkib organismis füüsilise helina, mis suundub kudede kaudu kõrva kuulmiselundisse või füsioloogilise ärritusena kõrvas ja kuulmissüsteemis. Nõrgana, ajutisena ja probleeme mittetekitavana esineb tinnitus enamikel inimestel. Väga raskena, mille puhul võib rääkida töövõime kaotusest esineb see umbes poolel protsendil inimkonnast. Üldiselt arvatakse tinnitust esinevat igal viiendal inimesel. Raskematel juhtudel vajab tinnituspatsient teraapiat, kuid kahjuks pööratakse sellele probleemile veel liiga vähe tähelepanu.
Tinnituse tekkimine ja aju funktsionaalne mudel
Tinnitust peetakse kuulmisnärvi ja kuulmissüsteemi eneseaktiivsuseks. Kuulmisnärv ei ole kunagi „vait”. Selle tegutsemist ei panda tavaliselt tähele ümbritseva taustaheli tõttu. Igaüks võib kogeda tinnitust, kui ta on viibinud piisavalt kaua võimalikult helikindlas ruumis, mille puhul kuulmisvõime teravneb (Helleri ja Bergmanni katse 1953). Kuulmissüsteem tegutseb iseseisvalt ilma, et sellele pöörataks suuremat tähelepanu. See on inimteadvuse poolt aja jooksul sisseharjunud ja omaksvõetud omadus. Kuulmissüsteem ei teadvusta inimest ümbritsevast helitaustast. Vaikusetunnetus on harjumise tulemus. Füsioloogilist ja füüsilist vaikust ei ole olemas.Häiriv tinnitus tähendab sageli kuulmisnärvi ja kuulmissüsteemi eneseaktiivsuse lisandumist. Tinnituspatsientidel on kuulmisnärvi eneseaktiivsuse elektriliste impulsside mõõtmiste tulemusena täheldatud nimetatud eneseaktiivsuse lisandumist 200 ja 1000 Hz piirkonnas (Cazalis 1999). Seega võib tinnitus esineda väga laialdases helivahemikus.
Kuulmisnärvi eneseaktiivsuse muutus tuleneb tavaliselt sisekõrvavigastustest. Põhjuseks võib olla vanenemine, viibimine mürarikkas keskkonnas, toksiline aine, õnnetusjuhtum (avarii, kukkumine jms.), põletik, vereringehäire või mõni muu sisekõrva vigastav põhjus.
Selliste tegurite olemasolu häirib sisekõrva närvirakkude omavahelist tasakaalu ja tulemuseks on kuulmisnärvi eneseaktiivsuse lisandumine. Välis- ja keskkõrvahaigused nõrgendavad saabuvaid helisignaale, mille tulemusena kuulmisnärvi eneseaktiivsus kasvab ja väljendub selle poolt kuulmiskeskusse saadetava helina.
Jastreboff (1990) on eelpoolmainitud faktide põhjal esitanud nn. pavlovi refleksil põhineva mudeli tinnituse tekkimise ja selle häirivuse kohta. Selle põhjal inimene teadvustab tinnituse olemasolu teatavate ebameeldivate aistingute kaudu. Vallandavad tegurid võivad olla niihästi somaatilised, kui psüühhilised..Lockwoodi arvates ei sõltu tinnituse häirivus niivõrd tinnitusheli valjusest, kui sellega liituvast negatiivsest suhtumisest.
Mida enam inimene tinnitust häirivaks peab, seda rohkem ta sellele tähelepanu pöörab. See võib viia selleni, et tinnituse all kannatav inimene ei suuda enam keskenduda, tema mälutegevus on häiritud ja lõõgastumine, uinumisest rääkimata, on raskendatud.
Tinnituspatsientidel ilmneb tavaliselt masendus, ärevus ja suurenenud hirmutunne. Kui kõik need negatiivsed emotsioonid kuhjuvad, võib tulemuseks olla vaimne ja hiljem ka füüsiline invaliidistumine. Töö- ja sooritusvõime vähenevad oluliselt.
Eelpoolmainitud mudeli kohaselt eoi saa jagada tinnitust perifeerseks ja tsentraalseks. Kõigil tinnituspatsientidel on mingil eluperioodil esinenud mingi kõrvavigastus. Mingi perifeerne muutus kuulmissüsteemis muudab ka selle tsentraalset tegevust.
Tinnituse mõõtmine ja diagnostika
Diganostika eeldab tinnituse tagaplaanil oleva kõrvavigastuse põhjuse, asukoha, olemuse ja raskusastme kindlakstegemist. Mõnel patsiendil võib tinnitusheli tekkida kõrva läheduses olevatest elunditest või kudedest. Sellisel juhul on tegemist objektiivse tinnitusega. Spetsiaalse aparatuuriga on võimalik kuulda näiteks veresoonte muudatuste poolt põhjustatud pulseerivat heli.
Kui tinnitus esineb ebasümmeetrilisena, võib välistada harvaesineva kuulmisnärvikasvaja e. neurinoomi.
Audiomeetriliselt kindlakstehtud kuulmispuue ei näite tinnituse olemust ja raskusastet. Isegi kurtust põhjustanud kõrvavigastust ei tekita alati märkimisväärset tinnitust. Teisalt võib väga häiriv tinnitus esineda isegi siis, kui kuulmistase on normaalne (Jauhiainen 1999). Normaalne kuulmistase ei välista kerget või keskmist kõrvavigastust.
Tinnitusheli tunnusjooni võib mõõta psühhoakustiliselt audiomeetriga. Tinnituse olemuse ja tugevuse määramine on oluline patsiendi, tema lähedaste ja ka raviva arsti jaoks (Jauhiainen 2000). Paljud patsiendid kuulevad samaaegselt või vahelduvalt mitmeid tinnitushelisid. Tinnitus võib esineda emmas-kummas kõrvas samaaegselt või vaheldumisi. Pole harvad juhtumid, kui patsient tajub heli peas ega oska öelda, kummast kõrvast see lähtub. Viimatimainitud juhtumil ei peeta tinnitust ajupõhiseks. Kui kuulmisnärvi ärritus on kummaski kõrvas samasugune, tajub patsient seda pea keskkohas samal põhimõttel, nagu Weberi helihargitestis.
Suuremal osal inimestest ei ole tinnitus valjem, kui 20 db (Hallam jt. 1985, Jauhiainen jt.1993). Mõõtmistulemus on alati subjektiivne ja sõltub patsiendi kinnitustest (nagu audiomeetriline testki).
Tinnitus võib olla helin või kohin. Madal tinnitusheli räägib tavaliselt keskkõrvahaigustest. Ka Meniere`i haigus põdevatel inimestel esineb enamasti madalahäälne tinnitus. Kõrgetooniline tinnitus on põhjustatud enamasti sisekõrvahaigustest, kuigi tinnitusheli sageduse põhjal ei saa otsustada tinnituse põhjuste üle.
Kuna tinnitusega liitub muidki erisuguseid helisid, nagu krõbin või klõpsatused, oleks nende analüüs psühhoakustiliste meetoditega väga soovitav. Kahjuks ei ole siiani veel välja töötatud selleks sobivaid vahendeid, mida sobiks kasutada kliiniliseks otstarbeks.
Tinnituse uurimise üheks eesmärgiks on välja töötada ubjektiivne mõõtmismeetod. Kuna küsimuses on subjektiivne tajutavus, ei saa mõõtmistulemused olla täiesti objektiivsed ega peegelda selliset tegelikkust. Teoreetiliselt on võimalik mõõta kuulmissüsteemi elektrilisi impulsse, kuid see õnnestub ainult operatsiooni käigus, mille puhul eemaldatakse näiteks kuulmisnärvi kasvaja.
Kõrvavigastus põhjustab tinnitusele lisaks ka muid kuulmisprobleeme ja -häireid. Koos tinnitusega esineb sageli heli ülitundlikkus e. Hüperakuusia, mida on võimalik mõõta taluvusläve põhimõttel (Axelsson ja Anari 1995). Raskematel juhtudel võib heli ülitundlikkus tuua kaasa fonofoobia (hirm kuulda müra), mis võib mõnikord olla isegi raskemini talutav, kui tinnitus (Jauhiainen 1999). Tinnitus ei põhjusta tavaliselt raskusi kaasvestlejast arusaamisel.
Tinnitusega liituvaid negatiivseid aistinguid, nagu tinnituse teadvustamine, härivus, uinumis- ja keskendumisraskused, mäluprobleemid ja masendus, on võimalik mõõta patsiendi enda tunnetuse põhjal. Selle jaoks on töötatud välja küsitluslehti. Kahjuks ei ole need veel kuigi laialdaselt levinud.
Enamus riikide tervishoiusüsteem ei tunnista tinnituse poolt põhjustatud terviseriske. Olukord on tinnituspatsiendi seisukohalt võttes ebaõiglane. Tänapäevase meditsiini võimalusi arvesse võttes on võimalik määritleda tinnituse poolt põhjustatud tervisehäireid ja suhtuda neisse samuti, nagu mistahes muudesse tervisehäiretesse.
Ravi
Eelpool mainitud faktide põhjal võib väita, et tinnituse ravi ravimite või operatsiooniga ei ole võimalik. Väliskõrvahaiguste või kõrva lähedal asetsevate kudede muutuste, näiteks veresoonte anomaalia puhul on võimalik operatsiooniga vähendada tinnitust või kaotada see täielikult (Glasgold ja Altmann 1966, Moller jt. 1993). Sisekõrva operatsioon ei ole võimalik. Kuulmisnärvi läbilõikamine põhjustab uue vigastuse, mis võib omakorda lisada kuulmisnärvi ärritust. (Pulec 1995). Olukord meenutab fantoomvalusid opereeritud jäsemetes.
Kuna Meniere`i haigust on võimalik leevendada ravimitega, on ka võimalik, et selle haiguse poolt põhjustatud tinnitus sellega väheneb, kuigi tähelepanekud seda alati ei kinnita. Kuna Meniere´i haigusel on teatud sarnasusi epilepsiaga, siis on ka tinnituse raviks proovitud kasutada tõmblust ja krampe vähendavaid ravimeid. (Shea jt. 1978) Nende ravimite kasutegur ei ole leidnud kinnitust.
Sisekõrva hapnikuga rikastamiseks on kasutatud barokambri teraapiat, kuid kahjuks puudub selle meetodi puhul võrdlusmoment. Seda meetodit on soovitatud peamiselt äkiliste sisekõrvavigastuste puhul tekkinud tinnituse raviks (Delb jt.1999). Ka mitmed muud alternatiivteraapiad ei ole läbinud võrdlusteste. Tuntud Gingko biloba liigitub samuti platseebo (näilise ravitoime) alla (Drew ja Davies 1999). Väike osa patsientidest võib saada ajutist abi akupunktuurist, kuid sellel ravil ei ole pikaaegset mõju (Axelsson jt. 1994)
Teraapia
Põhiliseks teraapiameetodiks on tinnituse ümberõpe ehk inimese harjutamine tulema toime tinnitusega. See põhineb eelpoolmainitud Jastreboffi meetodil. Selle põhimõtteks on heliteraapia, vaikuse vältimine. Vaikses keskkonnas tuleb moodustada patsiendile sobiv (umbes 20-30 db) helikeskkond, millel ei ole eesmärgiks katta enda alla tinnitusheli, vaid anda kuulmissüsteemile teistsuguseid helisid tajumiseks. Selleks sobib suurepäraselt näiteks vaikne muusika. Parim helikeskkond on loodushelid. Kui patsiendil on kuulmispuue, võib seda korvata kuuldeaparaadiga.
Tinnituse ümberõpe kastab mitu kuud või isegi paar aastat. See põhineb aju võimel programmeerida tinnitusheli selliselt, et inimese tähelepanu ei kinnitu enam sellele ja häiriv tunne kaob. See teraapia vähendab tinnitusheli häirivust umbes 80% paariaastase teraapia tulemusena (Scheldrake jt. 1999). Tinnituse ümberõppe teraapiat korraldatakse niihästi individuaalselt kui ka rühmas (Kroener-Herwig jt. 2000)
Oleks väga oluline, kui tervishoiusüsteem oleks võimeline pakkuma tinnituspatsientidele erihooldust individuaalse või rühmateraapiana siis, kui tinnitus põhjustab inimese elukvaliteedi muutust, toimetulekuraskusi või meelerahu (Jauhiainen jt. 1993, Johansson jt. 1996, Laurikainen jt. 1997). Tinnituspatsientide eneseabirühmad ja kogemusnõustajad võivad toetada tinnituse ümberõpet, kui rühma üldine meeleolu on positiivne ja optimistlik. Vastupidisel juhul võib olla sellel hoopiski erinev mõju – rühmatöö soosib tinnitust. Ümberõpe muutub raskemaks, kui rühma liikmed suhtuvad pidevalt negatiivselt tinnitusse. Tinnitusteraapiale mõjub kasulikult ka lõõgastumine (Davies jt. 1995), masenduse teraapia, kaela, kukla ja õlalihaste massaaž ja vajaduse korral ka hambumisprobleemide parandamine (Rubinstein 1993).
Kuna tinnitust võib sageli maskeerida sobivate helidega, on seda meetodit kasutatud ka teraapias (Hazell jt. 1985). Kui sobivat heli ei ole võimalik leida või seda kasutada, siis tänapäevastes kuuldeaparaatides on sageli sisseehitatud tinnitusmasker. Seejuures tuleb silmas pidada, et tinnitusheli täielik katmine ei ole lubatud, vastasel juhul ei toimu ümberõpet.
Mõnedel tinnituspatsientidel esineb raskeid masendus- ja ärevushäireid. Sellisel juhul vajab patsient kõigele lisaks veel ka psühholoogilist või psühhiaatrilist nõustamist. Kui inimene on saanud jagu masendusest ja ärevusest, hakkab tinnitus iseenesest jääma tahaplaanile.
Ümberõpe on ka heli ülitundlikkuse puhul kasutusel. Heli ülitundlikkusega liituv fonofoobia või sundida patsienti kasutama kuulmiskaitseid ka ilma vajaduseta isegi tavalises igapäevaelus. Kõrvade liigne kaitsmine helide eest lisab heli ülitundlikkust ning rõhutab tinnitust.Sellist suletud ringi on sageli üsna raske katkestada. Ümberõppe puhul lastakse kõrvadel „karastuda” ja harjuda helidega. Kuulmiskaitseid tuleks kasutada ainult tõesti äärmuslikes olukordades. Ka keskkonnamüra poolt tekitatud riskid vähenevad, kui kõrvad on harjunud kuulma valjemaid helisid (Canlon jt. 1988).
Tinnituspatsientide teraapia toimib kõige paremini seal, kus neile on võimalik anda aega, asjatundlikku teavet ja toetust. Vaevusi põhjustanud kõrvavigastus tehakse kindlaks eriarsti vastuvõtul.
Paljud patsiendid on pettunud, et tervishoiul ei ole piisavalt vahendeid, aega, huvi ja teadmisi tinnituspatsiendi aitamiseks. Ehkki tinnitust sümptomina ei ole võimalik parandada, on võimalik ometi selle all kannatavaid inimesi aidata. Praeguseks ei ole veel selge, kui suur on tinnituse ümberõppe tähtsus patsientide elukvaliteedi parandamisel ja töö- ning tegutsemisvõime suurenemisel. Invaliidistav tinnitus masendab patsiendi kogu elukeskkonda, ja seetõttu on korraliku teraapia kasutegur laiemalt võttes väga suur.
Väliskirjanduse põhjal
Heinar Kudevita
Tinnitusheli tunnusjooni võib mõõta psühhoakustiliselt audiomeetriga. Tinnituse olemuse ja tugevuse määramine on oluline patsiendi, tema lähedaste ja ka raviva arsti jaoks (Jauhiainen 2000). Paljud patsiendid kuulevad samaaegselt või vahelduvalt mitmeid tinnitushelisid. Tinnitus võib esineda emmas-kummas kõrvas samaaegselt või vaheldumisi. Pole harvad juhtumid, kui patsient tajub heli peas ega oska öelda, kummast kõrvast see lähtub. Viimatimainitud juhtumil ei peeta tinnitust ajupõhiseks. Kui kuulmisnärvi ärritus on kummaski kõrvas samasugune, tajub patsient seda pea keskkohas samal põhimõttel, nagu Weberi helihargitestis.
Suuremal osal inimestest ei ole tinnitus valjem, kui 20 db (Hallam jt. 1985, Jauhiainen jt.1993). Mõõtmistulemus on alati subjektiivne ja sõltub patsiendi kinnitustest (nagu audiomeetriline testki).
Tinnitus võib olla helin või kohin. Madal tinnitusheli räägib tavaliselt keskkõrvahaigustest. Ka Meniere`i haigus põdevatel inimestel esineb enamasti madalahäälne tinnitus. Kõrgetooniline tinnitus on põhjustatud enamasti sisekõrvahaigustest, kuigi tinnitusheli sageduse põhjal ei saa otsustada tinnituse põhjuste üle.
Kuna tinnitusega liitub muidki erisuguseid helisid, nagu krõbin või klõpsatused, oleks nende analüüs psühhoakustiliste meetoditega väga soovitav. Kahjuks ei ole siiani veel välja töötatud selleks sobivaid vahendeid, mida sobiks kasutada kliiniliseks otstarbeks.
Tinnituse uurimise üheks eesmärgiks on välja töötada ubjektiivne mõõtmismeetod. Kuna küsimuses on subjektiivne tajutavus, ei saa mõõtmistulemused olla täiesti objektiivsed ega peegelda selliset tegelikkust. Teoreetiliselt on võimalik mõõta kuulmissüsteemi elektrilisi impulsse, kuid see õnnestub ainult operatsiooni käigus, mille puhul eemaldatakse näiteks kuulmisnärvi kasvaja.
Kõrvavigastus põhjustab tinnitusele lisaks ka muid kuulmisprobleeme ja -häireid. Koos tinnitusega esineb sageli heli ülitundlikkus e. Hüperakuusia, mida on võimalik mõõta taluvusläve põhimõttel (Axelsson ja Anari 1995). Raskematel juhtudel võib heli ülitundlikkus tuua kaasa fonofoobia (hirm kuulda müra), mis võib mõnikord olla isegi raskemini talutav, kui tinnitus (Jauhiainen 1999). Tinnitus ei põhjusta tavaliselt raskusi kaasvestlejast arusaamisel.
Tinnitusega liituvaid negatiivseid aistinguid, nagu tinnituse teadvustamine, härivus, uinumis- ja keskendumisraskused, mäluprobleemid ja masendus, on võimalik mõõta patsiendi enda tunnetuse põhjal. Selle jaoks on töötatud välja küsitluslehti. Kahjuks ei ole need veel kuigi laialdaselt levinud.
Enamus riikide tervishoiusüsteem ei tunnista tinnituse poolt põhjustatud terviseriske. Olukord on tinnituspatsiendi seisukohalt võttes ebaõiglane. Tänapäevase meditsiini võimalusi arvesse võttes on võimalik määritleda tinnituse poolt põhjustatud tervisehäireid ja suhtuda neisse samuti, nagu mistahes muudesse tervisehäiretesse.
Ravi
Eelpool mainitud faktide põhjal võib väita, et tinnituse ravi ravimite või operatsiooniga ei ole võimalik. Väliskõrvahaiguste või kõrva lähedal asetsevate kudede muutuste, näiteks veresoonte anomaalia puhul on võimalik operatsiooniga vähendada tinnitust või kaotada see täielikult (Glasgold ja Altmann 1966, Moller jt. 1993). Sisekõrva operatsioon ei ole võimalik. Kuulmisnärvi läbilõikamine põhjustab uue vigastuse, mis võib omakorda lisada kuulmisnärvi ärritust. (Pulec 1995). Olukord meenutab fantoomvalusid opereeritud jäsemetes.
Kuna Meniere`i haigust on võimalik leevendada ravimitega, on ka võimalik, et selle haiguse poolt põhjustatud tinnitus sellega väheneb, kuigi tähelepanekud seda alati ei kinnita. Kuna Meniere´i haigusel on teatud sarnasusi epilepsiaga, siis on ka tinnituse raviks proovitud kasutada tõmblust ja krampe vähendavaid ravimeid. (Shea jt. 1978) Nende ravimite kasutegur ei ole leidnud kinnitust.
Sisekõrva hapnikuga rikastamiseks on kasutatud barokambri teraapiat, kuid kahjuks puudub selle meetodi puhul võrdlusmoment. Seda meetodit on soovitatud peamiselt äkiliste sisekõrvavigastuste puhul tekkinud tinnituse raviks (Delb jt.1999). Ka mitmed muud alternatiivteraapiad ei ole läbinud võrdlusteste. Tuntud Gingko biloba liigitub samuti platseebo (näilise ravitoime) alla (Drew ja Davies 1999). Väike osa patsientidest võib saada ajutist abi akupunktuurist, kuid sellel ravil ei ole pikaaegset mõju (Axelsson jt. 1994)
Teraapia
Põhiliseks teraapiameetodiks on tinnituse ümberõpe ehk inimese harjutamine tulema toime tinnitusega. See põhineb eelpoolmainitud Jastreboffi meetodil. Selle põhimõtteks on heliteraapia, vaikuse vältimine. Vaikses keskkonnas tuleb moodustada patsiendile sobiv (umbes 20-30 db) helikeskkond, millel ei ole eesmärgiks katta enda alla tinnitusheli, vaid anda kuulmissüsteemile teistsuguseid helisid tajumiseks. Selleks sobib suurepäraselt näiteks vaikne muusika. Parim helikeskkond on loodushelid. Kui patsiendil on kuulmispuue, võib seda korvata kuuldeaparaadiga.
Tinnituse ümberõpe kastab mitu kuud või isegi paar aastat. See põhineb aju võimel programmeerida tinnitusheli selliselt, et inimese tähelepanu ei kinnitu enam sellele ja häiriv tunne kaob. See teraapia vähendab tinnitusheli häirivust umbes 80% paariaastase teraapia tulemusena (Scheldrake jt. 1999). Tinnituse ümberõppe teraapiat korraldatakse niihästi individuaalselt kui ka rühmas (Kroener-Herwig jt. 2000)
Oleks väga oluline, kui tervishoiusüsteem oleks võimeline pakkuma tinnituspatsientidele erihooldust individuaalse või rühmateraapiana siis, kui tinnitus põhjustab inimese elukvaliteedi muutust, toimetulekuraskusi või meelerahu (Jauhiainen jt. 1993, Johansson jt. 1996, Laurikainen jt. 1997). Tinnituspatsientide eneseabirühmad ja kogemusnõustajad võivad toetada tinnituse ümberõpet, kui rühma üldine meeleolu on positiivne ja optimistlik. Vastupidisel juhul võib olla sellel hoopiski erinev mõju – rühmatöö soosib tinnitust. Ümberõpe muutub raskemaks, kui rühma liikmed suhtuvad pidevalt negatiivselt tinnitusse. Tinnitusteraapiale mõjub kasulikult ka lõõgastumine (Davies jt. 1995), masenduse teraapia, kaela, kukla ja õlalihaste massaaž ja vajaduse korral ka hambumisprobleemide parandamine (Rubinstein 1993).
Kuna tinnitust võib sageli maskeerida sobivate helidega, on seda meetodit kasutatud ka teraapias (Hazell jt. 1985). Kui sobivat heli ei ole võimalik leida või seda kasutada, siis tänapäevastes kuuldeaparaatides on sageli sisseehitatud tinnitusmasker. Seejuures tuleb silmas pidada, et tinnitusheli täielik katmine ei ole lubatud, vastasel juhul ei toimu ümberõpet.
Mõnedel tinnituspatsientidel esineb raskeid masendus- ja ärevushäireid. Sellisel juhul vajab patsient kõigele lisaks veel ka psühholoogilist või psühhiaatrilist nõustamist. Kui inimene on saanud jagu masendusest ja ärevusest, hakkab tinnitus iseenesest jääma tahaplaanile.
Ümberõpe on ka heli ülitundlikkuse puhul kasutusel. Heli ülitundlikkusega liituv fonofoobia või sundida patsienti kasutama kuulmiskaitseid ka ilma vajaduseta isegi tavalises igapäevaelus. Kõrvade liigne kaitsmine helide eest lisab heli ülitundlikkust ning rõhutab tinnitust.Sellist suletud ringi on sageli üsna raske katkestada. Ümberõppe puhul lastakse kõrvadel „karastuda” ja harjuda helidega. Kuulmiskaitseid tuleks kasutada ainult tõesti äärmuslikes olukordades. Ka keskkonnamüra poolt tekitatud riskid vähenevad, kui kõrvad on harjunud kuulma valjemaid helisid (Canlon jt. 1988).
Tinnituspatsientide teraapia toimib kõige paremini seal, kus neile on võimalik anda aega, asjatundlikku teavet ja toetust. Vaevusi põhjustanud kõrvavigastus tehakse kindlaks eriarsti vastuvõtul.
Paljud patsiendid on pettunud, et tervishoiul ei ole piisavalt vahendeid, aega, huvi ja teadmisi tinnituspatsiendi aitamiseks. Ehkki tinnitust sümptomina ei ole võimalik parandada, on võimalik ometi selle all kannatavaid inimesi aidata. Praeguseks ei ole veel selge, kui suur on tinnituse ümberõppe tähtsus patsientide elukvaliteedi parandamisel ja töö- ning tegutsemisvõime suurenemisel. Invaliidistav tinnitus masendab patsiendi kogu elukeskkonda, ja seetõttu on korraliku teraapia kasutegur laiemalt võttes väga suur.
Väliskirjanduse põhjal
Heinar Kudevita
Kuidas lugeda audiogrammi
Oma kuulmispuude tunnistamine on suur ja oluline samm areneva kuulmispuudega inimese jaoks. Enamasti keeldutakse seda uskumast ja süüdistatakse kaasinimesi ebaselges rääkimises. Paraku pöördutakse audioloogi juurde alles viimases hädas. Paljude inimeste jaoks on piinlik kanda kuuldeaparaati, kuigi tegemist on samasuguse abivahendiga, nagu prillid, mida meist keegi tänapäeval ei häbene.
Oma audiogrammist arusaamine aitab paremini mõista oma kuulmisvõimet.
Hea uudis on see, et testimine ei ole ebamugav ja see on toimub suhteliselt kiiresti. Kui olete testiga lõpetanud, näitab audioloog teile audiogrammi. Audiogramm on graafik või diagramm, mis kuvab teie kuulmistesti tulemusi. Esialgu võib see paista välja nagu hulk suvaliselt veetud jooni ja sümboleid. Aga kui te saate selgeks, kuidas lugeda ja tõlgendada oma audiogrammi, siis saate paremini aru ka oma kuulmislangusest.
Audiogramm näitab kuulmisvõimet
Audiomeetriliste testide eesmärk on mõõta teie kuulmisvõimet kummaski kõrvas erinevatel sagedustel. Selle testi tulemust väljendab diagramm, mida nimetatakse audiogrammiks. Audiogrammil on tähistatud teie kuulmisläved erinevatel sagedustel, mida teil lastakse kuulda kõrvaklappide kaudu helikindlas ruumis. Kuulmislävi tähendab seda, kui nõrka heli te olete võimeline kuulma.
Oluline on meeles pidada, et audiogramm on kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. See kasutab konkreetset numbrilist süsteemi, et mõõta kuulmisvõimet, mitte ei kirjelda subjektiivselt teie kuulmisvõime kvaliteeti. Näiteks olete võimeline kuulma teatud sagedusega heli kõrvaklappides, aga mitte aru saama sama sagedusega helist teie kaasvestleja jutus.
Kuidas sünnib audiogramm?
Audioloog juhatab teid ruumi, mille seinad on polsterdatud pehme kattega ja sulgeb teie järel samasuguse kattega kaetud ukse. Te istute väikese akna ette, läbi mille näete audioloogi. Pähe on teile pandud kõrvaklapid ja kätte antud nupp, millele peate vajutama, kui kuulete kõrvaklappides heli. Nüüd algab test. Alguses ei kuule te midagi, kuid siis hakkab ühes klappidest kostma heli, mis aeglaselt valjeneb. Kohe, kui te seda kuulete, vajutate nupule. Heli lakkab ja tulemus märgitakse punktina paberile (räägime siin paberaudiogrammist). Järgnevalt kuulete juba teistsuguse sagedusega heli ja protseduur kordub. Nii võetakse läbi kogu olulisem helisagedustik.
Kui see protseduur on ühe kõrvaga sooritatud, jätkub sama teise kõrvaga. Ja ongi kõik. Audioloog siseneb teie kambrisse ja võtab teil klapid peast, kui te seda juba ise pole eelnevalt teinud.
Kuidas lugeda audiogrammi
Vaadates audiogrammi graafikut, näete kahte telge. Horisontaalne telg tähistab sagedust madalamast kõrgemani. Madalaim mõõdetud sagedus on tavaliselt 250 Hz ja kõrgeim on tavaliselt 8000 Hz. Võite kujutada sagedustelge, nagu klaveriklahve, kus helid muutuvad kõrgemaks, kui te liigute vasakult paremale. Enamik kõnest jääb vahemikku 250 kuni 6000 Hz, kusjuures vokaali helid on madalama sagedusega ja konsonandid nagu S, F, Š, H, T ja K helid kõrgema sageduste hulgas.
Audiogrammi vertikaalne telg tähistab heli valjuust detsibellides (dB), mis on madalama tasemega graafiku ülaosas. Kuigi diagrammi ülaosas vasakul on silt -10 dB või 0 dB, ei tähenda see heli puudumist. Nulldetsibellid tähistavad tegelikult heli, mida keskmine normaalse kuulmisega inimene tavaliselt on võimeline kuulma. mis tahes sageduse puhul. Tavalise kuulmisvõimega täiskasvanud inimese audiogramm jääb vahemikku 0 kuni 25 dB kogu sagedusvahemikus. Lapsel loetakse normaalseks kuulmisvõimeks, kui tema audiogramm on vahemikus 0 kuni 15 dB kogu sagedusvahemikus.
Mida tähendavad audiogrammi sümbolid?
On mitmeid erinevaid sümboleid, mida kasutatakse, et tähistada kuulmisläve audiogrammil, sõltuvalt konkreetsetest testimisviisist. Kõrvaklappidega testimist nimetatakse õhujuhtivuse testimiseks, sest heli peab läbima kõrvakanali õhu kaudu, et jõuda sisekõrva. Õhujuhtivuse tulemused paremal kõrval on tähistatud punase "O"-ga ja vasakul kõrval sinise "X"-ga. Luujuhtivuse testimine, mida tehakse helihargi asetamisega kõrva taha, et edastada heli läbi luu, on tähistatud sümboliga "[" või "<". Mõlema kõrva samaaegset testimist tähistatakse "S"-ga. Audiogrammil võib olla veel teisigi tähiseid, kuid olulised on need kaks - punane ja sinine tähis.
Seega siis vasaku kõrva tulemused on tähistatud sinisega ja paremat kõrva esindavad punased. Iga sümbol diagrammil tähistab teie kuulmise alumist taset antud sagedusel. Ülaltoodud näites oli individuaalne piirmäär 2000 Hz puhul 50 dB kummaski kõrvas. Kui kõik kuulmisläved on mõõdetud, ja diagrammile kantud, ühendatakse need eraldi vasaku ja parema kõrvu jaoks hõlpsasti loetavate joontega.
Kui need kaks rida sisuliselt kattuvad, loetakse teie kuulmiskadu sümmeetriliseks Kui jooned ei kattu, nimetatakse kuulmiskadu asümmeetriliseks, mis tähendab, et teie kõrvadel on erinev kuulmiskadu.
On mitmeid erinevaid sümboleid, mida kasutatakse, et tähistada kuulmisläve audiogrammil, sõltuvalt konkreetsetest testimisviisist. Kõrvaklappidega testimist nimetatakse õhujuhtivuse testimiseks, sest heli peab läbima kõrvakanali õhu kaudu, et jõuda sisekõrva. Õhujuhtivuse tulemused paremal kõrval on tähistatud punase "O"-ga ja vasakul kõrval sinise "X"-ga. Luujuhtivuse testimine, mida tehakse helihargi asetamisega kõrva taha, et edastada heli läbi luu, on tähistatud sümboliga "[" või "<". Mõlema kõrva samaaegset testimist tähistatakse "S"-ga. Audiogrammil võib olla veel teisigi tähiseid, kuid olulised on need kaks - punane ja sinine tähis.
Seega siis vasaku kõrva tulemused on tähistatud sinisega ja paremat kõrva esindavad punased. Iga sümbol diagrammil tähistab teie kuulmise alumist taset antud sagedusel. Ülaltoodud näites oli individuaalne piirmäär 2000 Hz puhul 50 dB kummaski kõrvas. Kui kõik kuulmisläved on mõõdetud, ja diagrammile kantud, ühendatakse need eraldi vasaku ja parema kõrvu jaoks hõlpsasti loetavate joontega.
Kui need kaks rida sisuliselt kattuvad, loetakse teie kuulmiskadu sümmeetriliseks Kui jooned ei kattu, nimetatakse kuulmiskadu asümmeetriliseks, mis tähendab, et teie kõrvadel on erinev kuulmiskadu.
Kuulmislanguse astmed Euroopa Liidu klassifikatsiooni järgi:
Kerge –kuulmislävi 20–40 dB.
Keskmine –kuulmislävi 40–70 dB.
Raske –kuulmislävi 70–95 dB.
Väga raske –kuulmislävi üle 95 dB.
Kerge –kuulmislävi 20–40 dB.
Keskmine –kuulmislävi 40–70 dB.
Raske –kuulmislävi 70–95 dB.
Väga raske –kuulmislävi üle 95 dB.
See audioramm (tehtud arvatavasti lapsel) näitab normaalset kuulmisvõimet kõikide helisageduste osas.
Inimese kuulmistase on madalate helide suhtes (250 – 1000 Hz) normaalne, kuid hakkab kiiresti langema kõrgete helide osas, ulatudes juba raske kuulmispuudeni 8000 hertsi puhul. Seega inimene ei kuule enam kõrgeid helisid, mis on üsna tavaline ealine muutus. Vasaku ja parema kõrva kuulmislävi on peaaegu samasugune, seega võib rääkida sümmeetrilisest kuulmiskaost, mis ei viita vigastustest või haigustest põhjustatud muutustele.
See audiogramm on hoopiski erinev eelmisest. Siin on näha selgelt, et kui parema kõrva kuulmisvõime vastab normile, siis vasak kõrv on kaotanud kõrgete helide kuulmisvõime. Tegemist on ebasümmeetrilise kuulmiskaoga.
Sellel audiogrammil on märgitud ka luukuulmine "C" ja helitaluvus (alumine diagramm, tähistatud "L"-ga), mis näitab, milline helivaljus tekitab ebamugavus- või valuaistingu.
Sellel audiogrammil on märgitud ka luukuulmine "C" ja helitaluvus (alumine diagramm, tähistatud "L"-ga), mis näitab, milline helivaljus tekitab ebamugavus- või valuaistingu.
Enamiku kuulmiskaotusega inimeste puhul võib kuulmisabivahendid olla lahendus ja anda tagasi helid, mis on kadunud.
Enamik kuulmiskeskusi väljastab inimesele tema audiogrammi. Tänapäeval eelistatakse sageli salvestada audiogramm digitaalsel kujul kuulmiskeskuse arvutisse. Kui nad ei paku teile seda paberile trükituna, siis paluge lubada seda endale kasvõi pildina salvestada.. On oluline, et te saaksite edaspidi jälgida oma kuulmispuude olukorda, sest nüüd te ju oskate lugeda audiogrammi.
Heinar Kudevita
Kaunist talveaega ja meeldivat aastavahetust!
