Selles ajakirjas:
1. Lugejale
2. Vestibulopaatia
3. Meniere`i haigus ja depressioon
4. Menieerikud räägivad ..
5. Sool - menieeriku kiusatus
6. Tinnitus läbi sajandite
7. Kuulmisbuss
© Ajakirja mistahes osade kopeerimine ilma allikale viitamata on keelatud
Lugejale
Ei ole midagi uut päikese all
Selle ajakirja seekordne number annab põhjust mõtlemiseks. Tuhandete aastate tagusel Kahejõemaal ehk Mesopotaamias pani keegi savitahvlitele kirja kirjelduse tinnitusest ja selle tollasest ravist. Need savitahvlid leiti mitte väga kaua aega tagasi praeguselt Iraagi territooriumilt mitmemeetrise liivakihi alt.. Sama haiguse kohta tuleb teateid ka praegu, kolmandal aastatuhandel Britannia looderannikult Walesist, kaugelt Jaapanist ja lõpuks ka meie kodusest Eestist, kuid seda mitte enam sajandite möödumisele vastupidaval kujul, vaid internetimaailmas.
Kas ka meie sõnumid säilivad kunagi kusagil bitikosmoses mõne tuhande aasta pärast, nagu need Kahejõemaa liiva mattunud kiilkirjatahvlid, mida tänapäevased teadlased šifreerisid, ja mis võib-olla ei olnudki mõeldud säilitamiseks.
Kuhu paigalduvad meie internetiteated tulevikus või kas need üldse säilivadki?
Vestibulopaatia
Terviselehe toimetus palus neuroloogia emeriitprofessoril Ain-Elmar Kaasikul kommenteerida Meniere`i tõbe, millest kirjutati 22. augusti Terviselehes.
Meniere`i tõbi on võrdlemisi harva esinev tervisehäire. Tegemist on tavaliselt keskeas (40-60) ootamatult ilmneva vertiigoga (pearinglusega), mis muudab inimese mõneks ajaks liikumisvõimetuks. Veel enam - isegi voodis asendi muutmine kutsub taas esile vertiigo, mõnikord ka vajumis- või kukkumistunde. Meniere`i tõbe iseloomustab haigussümptoomide triaad: lisaks vertiigole nõrgeneb ühe kõrva kuulmine (raskematel juhtudel võib kõrv akuutselt kurdistuda) ning avalduvad vegetatiivsed häired - iiveldus, oksendamine, mõnikord kõhulahtisus. Märksa sagedamini avalduvad ülalkirjeldatud triaadi üksikud komponendid ja triaadi ei ole. Sel juhul diagnoositakse Meniere`i sündroomi, mille sünonüümiks on vestibulopaatia. Mõlemal juhul on häire sisekõrva poolringkanalites, millest seetõttu lähtuvad ebaõiged impulsid peaaju tüve vestibulaartuumadele ja sealt suuraju koorde. Seetõttu tajub inimene midagi, mida tegelikult ei ole: keha või ümbrus pöörleb, vajub jne. Nii klassikaline Meniere`i tõbi kui vestibulopaatia võivad kulgeda erineva raskusega, kuid teevad inimese sageli ajuti üsna abituks. Samas on tegemist iseparaneva haigusega, mida saab raviga vaid osaliselt mõjutada. Betahistiin (Betaserc) ja tsinnarisiin (Stugeron) vähendavad peaaju vestibulaartuumade aktiivsust, pärssides nii ebaõigete närviimpulsside levikut. Metoklopramiid (Cerucal) leevendab iiveldust ja oksendamist ning trankvillisaatorid (nt. diasepaam) suruvad maha ootamatu haigestumisega sageli kaasneva hirmu. Siiski on need ravimid kasulikud vaid akuutse seisundi korral, mõne päeva vältel. Kestvamal tarvitamisel võivad nad koguni kompensatsiooni saabumist pidurdada ning põhjustada ebasoovitavaid kõrvalnähte. Mõnikord põhjustavad haiguse korduvad atakid foobia ja nn. vältiva käitumise, mida antud patsiendil ei näi olevat. Vastasel korral võiks kasu olla kesknärvisüsteemi teatud funktsioonide tugevdamisest antidepressantide abil. Akuutsete vestibulaarsete häirete möödumisel on oluline treening. Inimene peaks tõusma nii pea kui vähegi suudab; algselt ebamugavust (ebakindlust) tekitavad liigutused ja kehaasendi muutused soodustavad kompensatsiooni kujunemist. Krooniliselt avalduva häire korral võib eelkõige olla abi spetsiaalsetest rehabilitatsiooni(võimlemis)programmidest. Kasu on üldise kehalise vormi parandamisest, seda igas elueas. Soodsalt mõjub jalgrattasõit, tantsimine (valss), ujumine. Arusaadavalt oleneb rehabilitatsiooniprogrammide rakendamise intensiivsus inimese vanusest, kehalisest vormist ja võimalikest muudest tervisehäiretest. Pigem on oluline tegevuse järjekestvus kui selle maksimaalne intensiivsus. Antud juhul pälvib minu tähelepanu veel asjaolu, et tervisehäire algul on patsiendil esinenud kahelinägemine ja ilmselt teatud optiline häire. Kumbki pole Meniere`i tõvele ega vestibulopaatiale iseloomulikud ning on ilmselt õigustatult ajendanud arste kasutama ka kaasaegseid piltdiagnostika meetodeid. Kõrgtehnoloogilised abiuuringud ei aita Meniere`i tõve ja vestibulopaatia diagnoosi kinnitada ning viimane põhineb üksnes patsiendi subjektiivsete kaebuste ja haiguskäigu hindamisel. Siiski on nende uuringute tegemine mõnikord vajalik, välistamaks näiteks peaaju haigusi, mis võivad sarnaseid vaevusi esile kutsuda.
AIN-ELMAR KAASIK, dr.h.c.(Uppsala),
neuroloogia emeriitprofessor
AIN-ELMAR KAASIK, dr.h.c.(Uppsala),
neuroloogia emeriitprofessor
Meniere`i haigus ja depressioon
Lynda Fuller, Oklahoma
2. jaanuar 2021.
Kui arst diagnoosis mul Meniere'i haiguse, tundus mulle, et minu maailma varises just praegu kokku ja ma langesin sügavasse depressiooni. Erinevalt paljudest inimestest teadsin ma, millega on tegemist. Seesama haigus oli ka minu lähedasel sugulasel, sellepärast oli mulle selge, mis minuga juhtuma hakkab. Mul oli krooniline haigus, mida polnud võimalik ravida - kes ei oleks depressioonis? Ainuüksi see sõna, krooniline haigus, oli kohutav. Kui teil on sama saatus, nagu minul, olete ka üks 63 protsendist Meniere'i haigusega patsientidest, kes võitlevad depressiooniga. See on raske. Aga kui olete ka muus osas minu moodi, olete valmis sellega midagi ette võtma (ilmselt sellepärast te loetegi praegu seda). Algas uus aasta ja minu selle aasta suurim ettevõtmine on võita oma depressioon, mis tuleneb minu Meniere'i haigusest! Keegi ütles mulle kord, et eesmärgi seadmisel ei saa te seda lihtsalt peas hoida - peate selle esmalt endale teadmiseks võtma ja siis asuma seda ellu viima! Järgnevalt viis asja, mida ma sel aastal oma depressiooni võitmiseks ette võtan (mida saate ka ise proovida, kui olete näiliselt väljapääsmatus olukorras):
1. Leidke midagi, mida teile meeldib teha, ja jätkake seda. Kui teil on Meniere`i haigus, on lihtne oletada, et te ei suuda midagi saavutada. Peapöörituse ja tinnituse vahel elades võib elu olla pehmelt öeldes keeruline! Alustuseks seadke mõned väikesed eesmärgid, seejärel sillutage oma teed suuremate eesmärkide saavutamiseks. Kui tegelete millegagi, mis teile rahuldust pakub, leiate oma elueesmärgi.
Tegevuskava: mulle meeldib kirjutada, nii et ma jätkan blogimist ja kirjutan nii regulaarselt kui võimalik kogu aasta vältel. Tulevikus tahaksin kirjutada raamatu (suurem eesmärk hilisemaks ajaks).
2. Muutke oma mõtteviisi Meniere'i haiguse suhtes. Osalen vertiigo sümptomitega toimetulekuks vestibulaarses füsioteraapias. Füüsilisest aktiivsusest rääkides ütlesin oma füsioterapeudile, et mul on raske kaalust alla võtta, sest ainus asi, mis aitaks, kuid mida ma teha ei saa, on jalgrattaga sõitmine. Ta vastas: "Miks te nii ütlete? Peaksite ütlema, et teil on endiselt võimalik liikuda jalgrattal, ja see on suurepärane saavutus, sest aasta tagasi ei saanud te üldse trenni teha! " Tal oli kindlasti õigus! Ma olin nii keskendunud negatiivsele olukorrale, et ei näinud oma edusamme! Negatiivse mõtteviisi muutmine on nii oluline. Selle asemel, et keskenduda piirangutele, mida Meniere'i haigus võib tuua, keskenduge asjadele, mida te ikkagi suudate teha.
Tegevuskava: Iga „ma ei saa” kohta leian oma „Aga ma saan ikka…”
3. Looge rutiin. Depressiooni vastu võitlemisel on oluline regulaarne tegevus. Depressioon võib tuua päevi, mil teil on raske ennast tegevuses hoida ja te ei suuda motiveerida ennast midagi tegema. Uskuge, ma tean, millest ma räägin! Rutiini loomine hoiab teid Meniere'i haiguse sümptomitele ja depressioonile keskendumise asemel tegevuses.
Tegevuskava: koostan oma päevakava ja püüan seda jõudumööda täita. Ei ole midagi hirmsat selles, kui see alati ei õnnestu. Tunnen rõõmu saavutuste üle, kuitahes väikesed need ka oleks. Tunnen rahuldust, kui vaatan päevale tagasi ja näen, mida olen oma nimekirjast maha kriipsutanud. Hoian ennast hõivatud, nii et mul pole aega oma sümptomite või depressiooni üle mõelda.
4. Hoolitsege enda eest. Armastage iseennast. Liikumine, õige toitumine ja hea öörahu on kõik osa teie Meniere'i haiguse sümptomite haldamisest. Samuti on oluline hoolitseda oma emotsionaalse / vaimse tervise eest. Teadke, et võitluses Meniere'i haiguse või depressiooniga ei ole te üksi. Liituge tugigrupiga! Kui te ei leia seda oma piirkonnas, siis algatage ise see?
Tegevuskava: Ma registreerusin just kohalikus spordisaalis, et hoolitseda oma füüsilise tervise eest ja kavatsen osaleda vestibulaarsete häirete assotsiatsiooni (VEDA) pakutavas veebitoe grupis. Püüan teha kõik endast oleneva, et ka õigel ajal voodisse jõuda (ei mingit arvuti ees istumist õhtuti).
5. Ärge laske Meniere'i haigusel enda elu suunata. Te olete tugevam kui teie diagnoos. Te olete tugevam kui teie sümptomid. Te olete oluline ja teie vajadused on esikohal. Meniere'i haiguse algstaadiumis tegin mitmeid muutusi oma nö. "välimises" elus - vältides sotsiaalseid olukordi, vältides sõprussuhteid, vältides tegevust, mis arvatavasti käivitab minu sümptomid, vältides tegelikult nii ka elamist. Olin ennast isoleerinud, mis on kõige lihtsam viis depressiooni tekkimiseks. Kõigil Meniere'i haigusega elu jagavatel inimestel on võitlusi ja tagasilööke, kuid see ei pea teid juhtima ega teistest eristama.
Tegevuskava: veedan rohkem aega tehes seda, mis teeb mind õnnelikuks - tantsides, lauldes, matkates jne. Ümbritsen end inimestega, kes teevad mind õnnelikuks ja naudivad samu asju, mida minagi. Ma lähen oma mugavustsoonist välja ja proovin sel aastal tegelikult uusi sõpru leida. Mitte kõik inimesed ei kiida heaks sõprust inimesega, kes põeb ettearvamatut haigust. Laske neil minna ja elada oma elu. Nad ei vääri teid! Mul on hea meel näha, mida see aasta toob! Kas ka teie leiate tänavu õnnelikke ja sümptomitest vabu päevi. Jääge positiivseks ja võidelge edasi!
Tõlkinud Heinar Kudevita
2. jaanuar 2021.
Kui arst diagnoosis mul Meniere'i haiguse, tundus mulle, et minu maailma varises just praegu kokku ja ma langesin sügavasse depressiooni. Erinevalt paljudest inimestest teadsin ma, millega on tegemist. Seesama haigus oli ka minu lähedasel sugulasel, sellepärast oli mulle selge, mis minuga juhtuma hakkab. Mul oli krooniline haigus, mida polnud võimalik ravida - kes ei oleks depressioonis? Ainuüksi see sõna, krooniline haigus, oli kohutav. Kui teil on sama saatus, nagu minul, olete ka üks 63 protsendist Meniere'i haigusega patsientidest, kes võitlevad depressiooniga. See on raske. Aga kui olete ka muus osas minu moodi, olete valmis sellega midagi ette võtma (ilmselt sellepärast te loetegi praegu seda). Algas uus aasta ja minu selle aasta suurim ettevõtmine on võita oma depressioon, mis tuleneb minu Meniere'i haigusest! Keegi ütles mulle kord, et eesmärgi seadmisel ei saa te seda lihtsalt peas hoida - peate selle esmalt endale teadmiseks võtma ja siis asuma seda ellu viima! Järgnevalt viis asja, mida ma sel aastal oma depressiooni võitmiseks ette võtan (mida saate ka ise proovida, kui olete näiliselt väljapääsmatus olukorras):
1. Leidke midagi, mida teile meeldib teha, ja jätkake seda. Kui teil on Meniere`i haigus, on lihtne oletada, et te ei suuda midagi saavutada. Peapöörituse ja tinnituse vahel elades võib elu olla pehmelt öeldes keeruline! Alustuseks seadke mõned väikesed eesmärgid, seejärel sillutage oma teed suuremate eesmärkide saavutamiseks. Kui tegelete millegagi, mis teile rahuldust pakub, leiate oma elueesmärgi.
Tegevuskava: mulle meeldib kirjutada, nii et ma jätkan blogimist ja kirjutan nii regulaarselt kui võimalik kogu aasta vältel. Tulevikus tahaksin kirjutada raamatu (suurem eesmärk hilisemaks ajaks).
2. Muutke oma mõtteviisi Meniere'i haiguse suhtes. Osalen vertiigo sümptomitega toimetulekuks vestibulaarses füsioteraapias. Füüsilisest aktiivsusest rääkides ütlesin oma füsioterapeudile, et mul on raske kaalust alla võtta, sest ainus asi, mis aitaks, kuid mida ma teha ei saa, on jalgrattaga sõitmine. Ta vastas: "Miks te nii ütlete? Peaksite ütlema, et teil on endiselt võimalik liikuda jalgrattal, ja see on suurepärane saavutus, sest aasta tagasi ei saanud te üldse trenni teha! " Tal oli kindlasti õigus! Ma olin nii keskendunud negatiivsele olukorrale, et ei näinud oma edusamme! Negatiivse mõtteviisi muutmine on nii oluline. Selle asemel, et keskenduda piirangutele, mida Meniere'i haigus võib tuua, keskenduge asjadele, mida te ikkagi suudate teha.
Tegevuskava: Iga „ma ei saa” kohta leian oma „Aga ma saan ikka…”
3. Looge rutiin. Depressiooni vastu võitlemisel on oluline regulaarne tegevus. Depressioon võib tuua päevi, mil teil on raske ennast tegevuses hoida ja te ei suuda motiveerida ennast midagi tegema. Uskuge, ma tean, millest ma räägin! Rutiini loomine hoiab teid Meniere'i haiguse sümptomitele ja depressioonile keskendumise asemel tegevuses.
Tegevuskava: koostan oma päevakava ja püüan seda jõudumööda täita. Ei ole midagi hirmsat selles, kui see alati ei õnnestu. Tunnen rõõmu saavutuste üle, kuitahes väikesed need ka oleks. Tunnen rahuldust, kui vaatan päevale tagasi ja näen, mida olen oma nimekirjast maha kriipsutanud. Hoian ennast hõivatud, nii et mul pole aega oma sümptomite või depressiooni üle mõelda.
4. Hoolitsege enda eest. Armastage iseennast. Liikumine, õige toitumine ja hea öörahu on kõik osa teie Meniere'i haiguse sümptomite haldamisest. Samuti on oluline hoolitseda oma emotsionaalse / vaimse tervise eest. Teadke, et võitluses Meniere'i haiguse või depressiooniga ei ole te üksi. Liituge tugigrupiga! Kui te ei leia seda oma piirkonnas, siis algatage ise see?
Tegevuskava: Ma registreerusin just kohalikus spordisaalis, et hoolitseda oma füüsilise tervise eest ja kavatsen osaleda vestibulaarsete häirete assotsiatsiooni (VEDA) pakutavas veebitoe grupis. Püüan teha kõik endast oleneva, et ka õigel ajal voodisse jõuda (ei mingit arvuti ees istumist õhtuti).
5. Ärge laske Meniere'i haigusel enda elu suunata. Te olete tugevam kui teie diagnoos. Te olete tugevam kui teie sümptomid. Te olete oluline ja teie vajadused on esikohal. Meniere'i haiguse algstaadiumis tegin mitmeid muutusi oma nö. "välimises" elus - vältides sotsiaalseid olukordi, vältides sõprussuhteid, vältides tegevust, mis arvatavasti käivitab minu sümptomid, vältides tegelikult nii ka elamist. Olin ennast isoleerinud, mis on kõige lihtsam viis depressiooni tekkimiseks. Kõigil Meniere'i haigusega elu jagavatel inimestel on võitlusi ja tagasilööke, kuid see ei pea teid juhtima ega teistest eristama.
Tegevuskava: veedan rohkem aega tehes seda, mis teeb mind õnnelikuks - tantsides, lauldes, matkates jne. Ümbritsen end inimestega, kes teevad mind õnnelikuks ja naudivad samu asju, mida minagi. Ma lähen oma mugavustsoonist välja ja proovin sel aastal tegelikult uusi sõpru leida. Mitte kõik inimesed ei kiida heaks sõprust inimesega, kes põeb ettearvamatut haigust. Laske neil minna ja elada oma elu. Nad ei vääri teid! Mul on hea meel näha, mida see aasta toob! Kas ka teie leiate tänavu õnnelikke ja sümptomitest vabu päevi. Jääge positiivseks ja võidelge edasi!
Tõlkinud Heinar Kudevita
Menieerikud räägivad ..
Kaija, 18
“Olen 18-aastane. Mul diagnoositi Meniere'i haigus kui ma sain 13 aastat vanaks. Viimased 5 aastat on olnud minu ja mu pere jaoks füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnavad. Olen korduvalt püüdnud sõpradele seda seisundit selgitada. Vanemaks saades oli mul selle kõigega väga raske toime tulla, kuna tundsin, et inimesed pole kunagi tegelikult aru saanud, mis muutis mind väga isoleerituks. Õpetajad ei mõistnud seda, et mu silmad ei suuda fokusseeruda, mille tulemusena ma ei suutnud mõnda aega lugeda. Olin sunnitud jätma 2 kuud kooli vahele. Ma ei saanud sportida, kuna nägin vaeva palli liikumise jälgimisega. Haigushoogude poolt põhjustatud ebakindlus pani mind kartma inimestega seltsimist, kuna haigushoog võis juhtuda ükskõik kus ja keegi ei saaks mind aidata. Keegi ei suutnud minu tinnituse helitugevust vähendada, kui ma pikalt voodis lebades ja ärritununa üritasin magama jääda. Ma küsisin alati, miks “mida ma olen teinud, et seda ära teenida?”
Karl, 67
Olen 67-aastane põllumees Oulu lähedalt Soomest. Mul on just olnud Meniere'i haiguse viimane võimalus - labürinthektoomia, mis hävitab kogu kõrva jäänud kuulmise või tasakaalu. Minu kogemus Meniere’iga ulatub tagasi kahekümnendatesse eluaastatesse. Mul tekkis alguses uimasuse periood, millega tavaliselt kaasnes oksendamine. Alles 25 aastat tagasi tundsin Meniere’i täielikku mõju. Ühel hetkel oli mul kõik korras, järgmisel hetkel ei suutnud ma oksendamise ajal seista, kui mu tasakaal kaob täielikult. Need haigushood võivad kesta halvemal juhul kuni 12 tundi. Pärast umbes 6 kuud kestnud kannatusi ilma, et ükski ravim oleks aidanud, tehti mulle operatsioon, mille käigus pandi väike drenaažitoru sisekõrva, et proovida eemaldada liigne vedelik. Kui mul diagnoositi Meniere esimest korda aastakümneid tagasi, öeldi mulle, rahustavalt, et haigus pole eluohtlik! Selle edenedes soovisin peaaegu, et see oleks, sest pärast täielikku esinemist ei jäta Meniere'i teile enam normaalset elu. Laastavad haigushood võivad ilmneda ilma ette teatamata. Ma loodan, et suudan kunagi ülejäänud elu jooksul Meniere'i sümptomitest vabaneda, kuid seniste meditsiiniliste uudiste põhjal on raske seda uskuda ja loota. See on õudne, kuna see haigus ei tunnista mingeid piiranguid, millal või keda see võib tabada.
Linda, 48
18-aastaselt hakkasid mul tekkima perioodilised vertiigohood, oksendamine ja iiveldus. Läksin oma perearsti juurde, ta kirjutas mulle välja Stemetili, öeldes, et nädala pärast saab kõik korda. Kui see vaid oleksolnud nii! Abiellusin 27-aastaselt ja järgmise 8 aasta jooksul muutusid need haigushood sagedasemaks. Lisaks sellele oli mul tinnitus ja ma ei suutnud igapäevases rutiinis hakkama saada ming pidin sageli töölt puuduma.. 1982. aastal suunati mind kõrva-nina- ja kurguarsti juurde, kes ütles mulle, et mul on Meniere'i jaigus, mille põhjustas vedeliku tasakaalustamatus ühes või mõlemas kõrvas. Mulle tehti labürintektoomia, mis seisneb haige sisekoõrva eemaldamises, mille tagajärjel kaotasin parema kõrva kuulmise täielikult ja sain järgmise 10 aasta jooksul eluga edasi minna, enne kui haigus 1993. aastal kahepoolseks muutus ja haigushood taastusid. Kuuldeaparaat oli mu vasaku kõrva jaoks välja kirjutatud 1994. aasta märtsis. Halveneva kuulmise tõttu vasakus kõrvas paigaldati 2004. aastal mulle implantaat, mis aitas mind mürarikkas keskkonnas. Haigus ise on jäänud seni alles ja ma mõtlen hirmuga, millal tuleb järgmine haigushoog. Õnneks ei käi need väga sageli.
Oliver, 54
Haigushoog tuleb äkki ilma hoiatuseta. Minu esimene haigushoog oli Arlanda lennujaamas. Saabusin pikalt lennureisilt, väike mapp ühes käes, vedades ratastega kohvrit enda järele. Seljas oli mul mantel, sest oli juba sügis ja ilm jahe. Tundsin end hästi, mul oli olnud igati edukas töine päev. Sammusin väljapääsu poole, kui samas olin äkki keset lennujaama saali selili maas, kukal kukkumisest veritsemas, käsi vigastatud. Minu maailm vajus hetkega kokku. Olin kukkunud eskalaatori ees, takistades teistel reisijatel edasipääsu. Üldine segadus. Osa inimesi püüdis minust mööduda, selleks lausa üle minu astudes, teised jäid seisma ja küsisid, kas ma vajan abi. Loomulikult vajasin, sest ilma abita ei oleks ma kuidagi suutnud põrandalt tõusta. Nad aitasid mind püsti, kuid ma ei olnud võimeline käima ilma kellelegi toetumata. Võrdlemisi lühikese aja jooksul järgnes mul veel seitse haigushoogu, kuid tagantjärele mõeldes oli see esimene kõige ohtlikum, sest vaid kaks meetrit eraldas mind treppidest. Ma ei räägi oksendamisest, mis oli mulle väga piinlik, sest see kõik juhtus rahvahulga juuresolekul. Ma ei julgenud väljuda lennujaamast, vaid helistasin oma abikaasale, kes tuli mulle taksoga järele. Ja sellest ajast alates on Meniere`i olnud minu lahutamatu kaaslane.
“Olen 18-aastane. Mul diagnoositi Meniere'i haigus kui ma sain 13 aastat vanaks. Viimased 5 aastat on olnud minu ja mu pere jaoks füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnavad. Olen korduvalt püüdnud sõpradele seda seisundit selgitada. Vanemaks saades oli mul selle kõigega väga raske toime tulla, kuna tundsin, et inimesed pole kunagi tegelikult aru saanud, mis muutis mind väga isoleerituks. Õpetajad ei mõistnud seda, et mu silmad ei suuda fokusseeruda, mille tulemusena ma ei suutnud mõnda aega lugeda. Olin sunnitud jätma 2 kuud kooli vahele. Ma ei saanud sportida, kuna nägin vaeva palli liikumise jälgimisega. Haigushoogude poolt põhjustatud ebakindlus pani mind kartma inimestega seltsimist, kuna haigushoog võis juhtuda ükskõik kus ja keegi ei saaks mind aidata. Keegi ei suutnud minu tinnituse helitugevust vähendada, kui ma pikalt voodis lebades ja ärritununa üritasin magama jääda. Ma küsisin alati, miks “mida ma olen teinud, et seda ära teenida?”
Karl, 67
Olen 67-aastane põllumees Oulu lähedalt Soomest. Mul on just olnud Meniere'i haiguse viimane võimalus - labürinthektoomia, mis hävitab kogu kõrva jäänud kuulmise või tasakaalu. Minu kogemus Meniere’iga ulatub tagasi kahekümnendatesse eluaastatesse. Mul tekkis alguses uimasuse periood, millega tavaliselt kaasnes oksendamine. Alles 25 aastat tagasi tundsin Meniere’i täielikku mõju. Ühel hetkel oli mul kõik korras, järgmisel hetkel ei suutnud ma oksendamise ajal seista, kui mu tasakaal kaob täielikult. Need haigushood võivad kesta halvemal juhul kuni 12 tundi. Pärast umbes 6 kuud kestnud kannatusi ilma, et ükski ravim oleks aidanud, tehti mulle operatsioon, mille käigus pandi väike drenaažitoru sisekõrva, et proovida eemaldada liigne vedelik. Kui mul diagnoositi Meniere esimest korda aastakümneid tagasi, öeldi mulle, rahustavalt, et haigus pole eluohtlik! Selle edenedes soovisin peaaegu, et see oleks, sest pärast täielikku esinemist ei jäta Meniere'i teile enam normaalset elu. Laastavad haigushood võivad ilmneda ilma ette teatamata. Ma loodan, et suudan kunagi ülejäänud elu jooksul Meniere'i sümptomitest vabaneda, kuid seniste meditsiiniliste uudiste põhjal on raske seda uskuda ja loota. See on õudne, kuna see haigus ei tunnista mingeid piiranguid, millal või keda see võib tabada.
Linda, 48
18-aastaselt hakkasid mul tekkima perioodilised vertiigohood, oksendamine ja iiveldus. Läksin oma perearsti juurde, ta kirjutas mulle välja Stemetili, öeldes, et nädala pärast saab kõik korda. Kui see vaid oleksolnud nii! Abiellusin 27-aastaselt ja järgmise 8 aasta jooksul muutusid need haigushood sagedasemaks. Lisaks sellele oli mul tinnitus ja ma ei suutnud igapäevases rutiinis hakkama saada ming pidin sageli töölt puuduma.. 1982. aastal suunati mind kõrva-nina- ja kurguarsti juurde, kes ütles mulle, et mul on Meniere'i jaigus, mille põhjustas vedeliku tasakaalustamatus ühes või mõlemas kõrvas. Mulle tehti labürintektoomia, mis seisneb haige sisekoõrva eemaldamises, mille tagajärjel kaotasin parema kõrva kuulmise täielikult ja sain järgmise 10 aasta jooksul eluga edasi minna, enne kui haigus 1993. aastal kahepoolseks muutus ja haigushood taastusid. Kuuldeaparaat oli mu vasaku kõrva jaoks välja kirjutatud 1994. aasta märtsis. Halveneva kuulmise tõttu vasakus kõrvas paigaldati 2004. aastal mulle implantaat, mis aitas mind mürarikkas keskkonnas. Haigus ise on jäänud seni alles ja ma mõtlen hirmuga, millal tuleb järgmine haigushoog. Õnneks ei käi need väga sageli.
Oliver, 54
Haigushoog tuleb äkki ilma hoiatuseta. Minu esimene haigushoog oli Arlanda lennujaamas. Saabusin pikalt lennureisilt, väike mapp ühes käes, vedades ratastega kohvrit enda järele. Seljas oli mul mantel, sest oli juba sügis ja ilm jahe. Tundsin end hästi, mul oli olnud igati edukas töine päev. Sammusin väljapääsu poole, kui samas olin äkki keset lennujaama saali selili maas, kukal kukkumisest veritsemas, käsi vigastatud. Minu maailm vajus hetkega kokku. Olin kukkunud eskalaatori ees, takistades teistel reisijatel edasipääsu. Üldine segadus. Osa inimesi püüdis minust mööduda, selleks lausa üle minu astudes, teised jäid seisma ja küsisid, kas ma vajan abi. Loomulikult vajasin, sest ilma abita ei oleks ma kuidagi suutnud põrandalt tõusta. Nad aitasid mind püsti, kuid ma ei olnud võimeline käima ilma kellelegi toetumata. Võrdlemisi lühikese aja jooksul järgnes mul veel seitse haigushoogu, kuid tagantjärele mõeldes oli see esimene kõige ohtlikum, sest vaid kaks meetrit eraldas mind treppidest. Ma ei räägi oksendamisest, mis oli mulle väga piinlik, sest see kõik juhtus rahvahulga juuresolekul. Ma ei julgenud väljuda lennujaamast, vaid helistasin oma abikaasale, kes tuli mulle taksoga järele. Ja sellest ajast alates on Meniere`i olnud minu lahutamatu kaaslane.
Sool - menieeriku kiusatus
Jõulud on saabumas ja sellega koos ka traditsioonilised jõulutoidud. Vana kombe kohaselt on nendeks ikka mõni priskem lihatoit või külm laud salatite ja muude hõrgutistega. Hapukurk, hapukapsas, seapraad ja muu selline, milles kõigis on soola kaugelt rohkem, kui see vältimatu oleks. Ja nii me siis sööme seda, mis laual on ega mõtle oma tervisele. Jah, terve inimene võib seda muidugi endale lubada, kuigi see kõik on nö. järelmaksuga. Liigne sool ei ole kahjulik mitte ainult menieerikutele. Mida siis teha, et sellel aastal tänaks meid meie süda ja ka Meniere`i haigus ei leiaks pidepunkti?
Meie organism vajab soola vererõhu, vere-, närvi- ja lihasfunktsioonide normaalseks toimimiseks. Sool on mitmetahuline toiduaine. Selles sisalduv naatrium on inimorganismile vajalik mineraal, mis siiski liigselt tarvitatuna on kahjulik tervisele. Teadlased soovitavad maksimaalseks soolakoguseks 1,5 grammi päevas. Nii madalat soolakogust võib saada vaid sellisel juhul, kui piirdutakse toiduainetes looduslikult sisalduva naatriumiga ega lisata toitudele üldse soola. Paraku tähendab see, et loobuda tuleks kõikidest valmistoitudest, konservidest, hapendatud toiduainetest. Tegelikult tarbime me siiski tunduvalt rohkem soola. Ülemmääraks täiskasvanute jaoks peetakse 5 grammi soola ööpäevas, mis vastab umbes ühele teelusikatäiele. Laste soolakogus võiks olla 4 grammi ööpäevas. Kahjuks ületab meie tavaline soola määr siiski soovituse ja ulatub sageli kuni 9-10 grammini ööpäevas, mis on ilmselgelt karuteene meie organismile.
Miks me peaksime vähendama soola tarbimist?
Miks pöörata nii palju tähelepanu ühele lihtsale maitseainele, mis on ilmselt vanim inimsoo poolt kasutatud toidulisandist? Paar grammi siia või sinna, kas sellel on erilist tähtsust? Tuleb välja, et on:
1. Neerudel on suur osa soola- ja vererõhutaseme säilitamises. Kui me tarbime pidevalt liiga palju soola, koormame sellega oma neerusid.
2. Liigne sool tõstab vererõhku. Statistika kohaselt kannatab liigse vererõhu käes ja tarvitab vererõhuravimit 47% meestest ja 27% naistest.
3. Liigne soolatarbimine väsitab südant ja vereringet. Südame seinad paksenevad ja see võib laieneda. Suurte veresoonte elastsus väheneb. See omakorda häirib südame tööd.
4. Liigne sool võib põhjustada infarkti, insulti ja muid südame ja veresoonkonna ning maovähi ohtu. Eluiga võib lüheneda.
5. Liigne sool võib põhjustada osteoporoosi (luuhõrenemist), sest liigne naatrium põhjustab kaltsiumi eritumist uriini kaudu. Kui vähendada soola kogust 10 grammist päevas 5 grammini, tähendab see 1000 milligrammi kaltsiumi säästu. Sama kaltsiumikoguse saamiseks peaks tarbima vähemalt neli klaasitäit piima.
6. Sool seob vedelikku organismis. Liigne vedelik tekitab turseid, mille tulemusena tõuseb kaal ja püksid (kleidid) jäävad kitsaks.
7. Soolatarbimise vähendamine võib kergendada astmaatikute olukorda.
8. Dementsus väheneb vererõhu alanedes.
9. Meie eluiga pikeneks keskelt läbi 8 - 10 aastat kui vererõhk püsiks vanusest hoolimata 128/80 tasemel.
Meie maitsemeel harjub magedama toiduga paari nädala jooksul. Soolatarbimise piiramise teeb raskemaks see, et sool tõstab esile paljude toiduainete maitset. Seetõttu kasutatakse soola peaaegu iga toidu puhul põhilise maitseainena. Toiduvalmistamisel lisatakse kõigepealt sool ja alles siis teisi maitseaineid. Suurema osa soolast saame siiski mujalt, kui kodus valmistatud toitudest. See tuleb meile tööstuslikult valmistatud toiduainetest ja avalikes söögikohtades söödud toitudest. Kolmandik soolast on pärit leivast ja viljatoodetest, teist samapalju lihasaadustest. Valmistoidud on ohtlikult soolarikkad. Ka juustud, maitseainesegud ja kastmed ning kõikvõimalikud krõpsud on äärmiselt ebatervislikud.
Toiduvalmistamisel võib asendada soola ja soola sisaldavad maitseained maitsetaimede ja soolavabade vürstidega. Ärge puudutage söögilauas soolatoosi enne, kui olete maitsenud toitu. Võib-olla polegi vaja lisada soola. Kahjuks kohtab liigagi sageli vaatepilti, kus inimene soolab oma toitu isegi maitsemata seda enne. Toiduainete kaupluses tuleb hoolega uurida silte pakenditel. "Vähesoolane" tähendab seda, et soola on vähem, kui teistes samasugustes toodetes. "Vähem soola" või "vähendatud sool" teatab, et toode sisaldab 25% vähem soola, kui teised samasugused tooted. Südamemärk on kõige lihtsam viis leida vähesoolaseid tooteid.
Meie organism vajab soola vererõhu, vere-, närvi- ja lihasfunktsioonide normaalseks toimimiseks. Sool on mitmetahuline toiduaine. Selles sisalduv naatrium on inimorganismile vajalik mineraal, mis siiski liigselt tarvitatuna on kahjulik tervisele. Teadlased soovitavad maksimaalseks soolakoguseks 1,5 grammi päevas. Nii madalat soolakogust võib saada vaid sellisel juhul, kui piirdutakse toiduainetes looduslikult sisalduva naatriumiga ega lisata toitudele üldse soola. Paraku tähendab see, et loobuda tuleks kõikidest valmistoitudest, konservidest, hapendatud toiduainetest. Tegelikult tarbime me siiski tunduvalt rohkem soola. Ülemmääraks täiskasvanute jaoks peetakse 5 grammi soola ööpäevas, mis vastab umbes ühele teelusikatäiele. Laste soolakogus võiks olla 4 grammi ööpäevas. Kahjuks ületab meie tavaline soola määr siiski soovituse ja ulatub sageli kuni 9-10 grammini ööpäevas, mis on ilmselgelt karuteene meie organismile.
Miks me peaksime vähendama soola tarbimist?
Miks pöörata nii palju tähelepanu ühele lihtsale maitseainele, mis on ilmselt vanim inimsoo poolt kasutatud toidulisandist? Paar grammi siia või sinna, kas sellel on erilist tähtsust? Tuleb välja, et on:
1. Neerudel on suur osa soola- ja vererõhutaseme säilitamises. Kui me tarbime pidevalt liiga palju soola, koormame sellega oma neerusid.
2. Liigne sool tõstab vererõhku. Statistika kohaselt kannatab liigse vererõhu käes ja tarvitab vererõhuravimit 47% meestest ja 27% naistest.
3. Liigne soolatarbimine väsitab südant ja vereringet. Südame seinad paksenevad ja see võib laieneda. Suurte veresoonte elastsus väheneb. See omakorda häirib südame tööd.
4. Liigne sool võib põhjustada infarkti, insulti ja muid südame ja veresoonkonna ning maovähi ohtu. Eluiga võib lüheneda.
5. Liigne sool võib põhjustada osteoporoosi (luuhõrenemist), sest liigne naatrium põhjustab kaltsiumi eritumist uriini kaudu. Kui vähendada soola kogust 10 grammist päevas 5 grammini, tähendab see 1000 milligrammi kaltsiumi säästu. Sama kaltsiumikoguse saamiseks peaks tarbima vähemalt neli klaasitäit piima.
6. Sool seob vedelikku organismis. Liigne vedelik tekitab turseid, mille tulemusena tõuseb kaal ja püksid (kleidid) jäävad kitsaks.
7. Soolatarbimise vähendamine võib kergendada astmaatikute olukorda.
8. Dementsus väheneb vererõhu alanedes.
9. Meie eluiga pikeneks keskelt läbi 8 - 10 aastat kui vererõhk püsiks vanusest hoolimata 128/80 tasemel.
Meie maitsemeel harjub magedama toiduga paari nädala jooksul. Soolatarbimise piiramise teeb raskemaks see, et sool tõstab esile paljude toiduainete maitset. Seetõttu kasutatakse soola peaaegu iga toidu puhul põhilise maitseainena. Toiduvalmistamisel lisatakse kõigepealt sool ja alles siis teisi maitseaineid. Suurema osa soolast saame siiski mujalt, kui kodus valmistatud toitudest. See tuleb meile tööstuslikult valmistatud toiduainetest ja avalikes söögikohtades söödud toitudest. Kolmandik soolast on pärit leivast ja viljatoodetest, teist samapalju lihasaadustest. Valmistoidud on ohtlikult soolarikkad. Ka juustud, maitseainesegud ja kastmed ning kõikvõimalikud krõpsud on äärmiselt ebatervislikud.
Toiduvalmistamisel võib asendada soola ja soola sisaldavad maitseained maitsetaimede ja soolavabade vürstidega. Ärge puudutage söögilauas soolatoosi enne, kui olete maitsenud toitu. Võib-olla polegi vaja lisada soola. Kahjuks kohtab liigagi sageli vaatepilti, kus inimene soolab oma toitu isegi maitsemata seda enne. Toiduainete kaupluses tuleb hoolega uurida silte pakenditel. "Vähesoolane" tähendab seda, et soola on vähem, kui teistes samasugustes toodetes. "Vähem soola" või "vähendatud sool" teatab, et toode sisaldab 25% vähem soola, kui teised samasugused tooted. Südamemärk on kõige lihtsam viis leida vähesoolaseid tooteid.
Tinnitus läbi sajandite
Autor Chrissy Hughes
9. mail 2018
Ehkki praegusel mürarikkal ajal peetakse tinnitust üha lisanduvaks nähtuseks, on see tegelikult inimesi häirinud juba väga pikka aega. Esimesed teated tinnituse kohta pärinevad Vana-Egiptuse ajastust. Sellest ajast alates on seda dokumenteeritud ja tõlgendatud erinevalt. Oleks huvitav teada, kuidas tinnitust tajuti ja raviti ajaloo jooksul.
1.) Vana-Egiptus
Vanimad teated tinnitusest pärinevad 16. sajandist. See oli kirjutatud Ebersi papüürusele. Muistsed egiptlased uskusid, et tinnituse all kannatavad inimesed olid tegelikult nõiutud ja neile pakuti ravimit “nõiutud kõrva” vastu. Ravi hõlmas õli, viiruki, puukildude, ürtide ja mulla segu sisestamist roovarre kaudu väliskõrva.
2.) Mesopotaamia
Mesopotaamialased uskusid, et tinnitust on 3 liiki, mis kostavad laulmisena (muusikaline tinnitus), rääkimisena ja kõrva sosistamisena. Nad dokumenteerisid oma tinnituse ravi savitahvlitel, mis olid 600 meditsiiniteksti sisaldava savitahvli hulgas. Raviprotseduurid varieerusid koostisosadest nagu oopium, kanep, belladonna kuni väga originaalsete aineteni, nagu veejumalale pühendatud laulud, mis palusid tal leevendada tinnitust.
3.) Klassikaline Hiina
Hiinlased arvasid, et tinnituse põhjustab Yingi ja Yangi tasakaalutus. Ying esindas tuge, struktuuri ja ülesehitust, samas kui Yang näitas muutumist, kohanemist ja liikumist.
4.) Ida-India
Ida-India annamite hõimud uskusid, et inimkõrvades elavad väikesed loomad. Kui nad hakkavad kaklema sarnaste kõrvas elavate loomadega või kui võõrkehad on neid häirinud, tekib tinnitus. Annamited ravisid tinnitust fumigatsiooniga. See hõlmas mürgivabade madude põletamist ja aurude kõrva suunamist, et rahustada kõrvas elavaid loomi
5.) Vana-Rooma
Termini "tinnitus" lõi tegelikult iidse Rooma õpetlane Plinius Vanem. Roomlased jagasid oma tinnituse ravimeetodid müraallikast sõltuvalt. Kui tinnitus tuleneb peast, hõlmas ravi kuristamist ja redise, kurgimahla, mee ja äädika kõrva asetamist. Teiselt poolt, kui tinnitus tuleneb kõrvast, peaks patsient puhastama kõrva ja hoidma hinge kinni, kuni ta naerab. Roomlased soovitasid igasuguste kõrvaprobleemide lahendamiseks ka vihmaussi hanerasvas keeta ja kõrva panna.
6.) 14. sajandi keskaegne kõmri meditsiin
Ka keskaegsed meetodid olid üsna huvitavad.i Üheks meetodiks oli värskelt küpsetatud leivapäts ahjust väljavõtmine, kaheks lõikamine ja hõõrdumise tekitamiseks võimalikult kuumalt mõlemale kõrvale kandmine. Seejärel ütles patsient järgmise palve: Hoia ja tekita higistamist ning Jumala abiga saan terveks. See meetod sarnanes kõrvaküünaldega, mida kasutatakse endiselt alternatiivmeditsiinis, kuigi tagajärjetult.
7.) Renessansiajastu
Renessansiajastu arstide arvates põhjustas tinnituse tuul, mis jäi kõrva kinni ja keerutas lõputult ringi. Nii et tuule vabastamiseks soovitati puurida koljuluusse auk, millesse asetatud hõbetoru kaudu tuul pääseks välja. See meetod oli tegelikult üsna revolutsiooniline, kuna sellega tutvustati esmakordselt kirurgiat tinnituse raviks.
Inglise keelest tõlkinud
Heinar Kudevita
Kuulmisbuss
Eesti Vaegkuuljate Liidu logoga valge buss liigub juba mõnda aega Eesti maanteedel ja on külastanud üsna mitmeid kohti meie riigis. Vaatame täna lähemalt, milline on selle ettevõtmise tagapõhi.
Kuulmisbussi hankimine oli Eesti Vaegkuuljate Liidu pikaajaline protsess. Eeskuju selleks saadi Soome Vaegkuuljate Liidust, kus selline teenus on juba ammu kasutusel. Mida siis kujutab endast kuulmisbuss ja mis on selle eesmärk? Tegemist on mobiilse kuulmiskeskusega, kus inimesed saavad kontrollida oma kuulmist, et avastada võimalikult varakult tekkimahakkav kuulmislangus. Kuna kuulmise nõrgenemine toimub pikema aja jooksul, siis ei pruugi inimene seda ise tähelegi panna. Alles siis, kui ta ei saa enam aru kaasvestleja jutust, tekib inimesel kahtlus, et tema kuulmine ei ole enam piisavalt hea. Kuna järjekorrad kõrvaarstide juurde on sageli kuudepikkused, ei hakka inimene seda teed ette võtma. Tänu kuulmisbussile on nüüd võimalik ilma pikema ootamiseta lasta kogenud kuulmisnõustajatel kontrollida kuulmist.
See teenus leidis alguses ägedat vastuseisu Audioloogide seltsi poolt, kus kardeti, et kuulmisbuss võtab neil leiva käest. Väga omapärane arusaam, samas kui Soomes teeb samasugune kuulmisbuss tihedat koostööd Kuulmisliiduga. Pikka aega loobiti hankele kaikaid kodaratesse, kuni lõpuks terve mõistus siiski võitis ja tuliuus buss Saksamaalt saabus. Ainsa tingimusena suruti audioloogide poolt läbi nõue, et inimestele ei väljastataks audiogramme paberil.
Buss on komplekteeritud vajaliku aparatuuriga, mida on tarvis kuulmisuuringuteks, ja teenindav personal on saanud korraliku väljaõppe. Lisaks sellele on nad ka ise vaegkuuljad ja suudavad hästi aru saada teiste omasuguste probleemidest.
Kuulmisbussi hankimine oli Eesti Vaegkuuljate Liidu pikaajaline protsess. Eeskuju selleks saadi Soome Vaegkuuljate Liidust, kus selline teenus on juba ammu kasutusel. Mida siis kujutab endast kuulmisbuss ja mis on selle eesmärk? Tegemist on mobiilse kuulmiskeskusega, kus inimesed saavad kontrollida oma kuulmist, et avastada võimalikult varakult tekkimahakkav kuulmislangus. Kuna kuulmise nõrgenemine toimub pikema aja jooksul, siis ei pruugi inimene seda ise tähelegi panna. Alles siis, kui ta ei saa enam aru kaasvestleja jutust, tekib inimesel kahtlus, et tema kuulmine ei ole enam piisavalt hea. Kuna järjekorrad kõrvaarstide juurde on sageli kuudepikkused, ei hakka inimene seda teed ette võtma. Tänu kuulmisbussile on nüüd võimalik ilma pikema ootamiseta lasta kogenud kuulmisnõustajatel kontrollida kuulmist.
See teenus leidis alguses ägedat vastuseisu Audioloogide seltsi poolt, kus kardeti, et kuulmisbuss võtab neil leiva käest. Väga omapärane arusaam, samas kui Soomes teeb samasugune kuulmisbuss tihedat koostööd Kuulmisliiduga. Pikka aega loobiti hankele kaikaid kodaratesse, kuni lõpuks terve mõistus siiski võitis ja tuliuus buss Saksamaalt saabus. Ainsa tingimusena suruti audioloogide poolt läbi nõue, et inimestele ei väljastataks audiogramme paberil.
Buss on komplekteeritud vajaliku aparatuuriga, mida on tarvis kuulmisuuringuteks, ja teenindav personal on saanud korraliku väljaõppe. Lisaks sellele on nad ka ise vaegkuuljad ja suudavad hästi aru saada teiste omasuguste probleemidest.
|
|
Peale vajalikku ümberehitamist alustas buss koos personaliga oma tegevust. Kõigepealt külastati Tartut, Tapat ja Jõgevat. Edasi viis tee Ristile, Haapsallu, Kärdlasse, Kohtla-Järvele, Kuressaarde, Pärnu, Kosele ja Võrusse. Kõikjal oli huvi teenuse vastu suur, sest paljud inimesed ei olnud kunagi varem puutunud kokku audiogrammi tegemisega. Paljud said esmakordselt teada, et neil on normile mittevastav kuulmine.
Kuulmisbussis ei ole võimalik teha ainult audiogramme. Meeskonda kuuluvad ka kuulmisnõustajad, kes annavad vajalikku teavet, tutvustavad kuuldeaparaatide kasutamist ja teevad ka aparaatide pisiremonti, mille hulka kuulub voolikute ja otsikute vahetus. Aparaatide kohapealne reguleerimine jääb siiski sellest teenuste loetelust välja. Vastupidiselt audioloogide kartusele ei kirjutata välja kuuldeaparaate ega reklaamita mingi kindla firma toodangut.
Selle ajakirja ilmumise ajaks on buss koos oma hoolsa meeskonnaga läbinud lisaks hulga kilomeetreid ja teenindanud arvukalt inimesi. Nael kummi, valge buss, ja jõudu jätkamiseks inimestele, kes seisavad vaegkuuljate eest ja teevad seda tasuta pelgast kohusetundest!.
Kuulmisbussis ei ole võimalik teha ainult audiogramme. Meeskonda kuuluvad ka kuulmisnõustajad, kes annavad vajalikku teavet, tutvustavad kuuldeaparaatide kasutamist ja teevad ka aparaatide pisiremonti, mille hulka kuulub voolikute ja otsikute vahetus. Aparaatide kohapealne reguleerimine jääb siiski sellest teenuste loetelust välja. Vastupidiselt audioloogide kartusele ei kirjutata välja kuuldeaparaate ega reklaamita mingi kindla firma toodangut.
Selle ajakirja ilmumise ajaks on buss koos oma hoolsa meeskonnaga läbinud lisaks hulga kilomeetreid ja teenindanud arvukalt inimesi. Nael kummi, valge buss, ja jõudu jätkamiseks inimestele, kes seisavad vaegkuuljate eest ja teevad seda tasuta pelgast kohusetundest!.
Kuulmisbuss Jõhvis
Kuulmisbuss Pärnus Pärnu Vaegkuuljate Ühingu Kuulmispäeval 30. septembril
Ene Oga audiogrammi tegemas
Loeng tinnitusest kuulmispäeval Pärnus
Individuaalne tinnitusalane nõustamine
