Selles ajakirjas:
1. Lugejale
2. Ma olen kurt
3. Mis on autoimmuunhaigus?
4. Pearinglus – maailm keerleb ja tasakaal puudub
5. Kas arst ei võta teie tinnitust tõsiselt? Ärge kaotage lootust!
6. Kuidas kasutada kõrvaklappe ohutult
7. Üks võimalus tinnituse leevendamiseks
8. Soovitusi menieerikutele
2. Ma olen kurt
3. Mis on autoimmuunhaigus?
4. Pearinglus – maailm keerleb ja tasakaal puudub
5. Kas arst ei võta teie tinnitust tõsiselt? Ärge kaotage lootust!
6. Kuidas kasutada kõrvaklappe ohutult
7. Üks võimalus tinnituse leevendamiseks
8. Soovitusi menieerikutele
© Selles ajakirjas olevate mistahes artiklite kopeerimine ilma allikale viitamata on keelatud.
Lugejale
Vaegkuulmisest on kujunemas uus probleem inimkonna ajaloos. Uuringute põhjal tuleb ilmsiks, et paljud inimesed ei pane tähele oma kuulmisprobleemi, sest see areneb märkamatult. Alles siis, kui enam ei saada aru kaasvestleja kõnest, hakatakse kahtlustama halvenenud kuulmist. Enne seda süüdistatakse kõiki teisi halvas diktsioonis.
Mürarikkamaks muutunud elukeskkond annab oma panuse selle probleemi tekkimiseks. Linnatänavatel läbiviidud mõõtmised näitavad kohati ohtlikult kõrget mürataset. Paljudes töökohtades ei hoolitseta veel siiani selle eest, et töötajatel oleks vajadusel kuulmiskaitsed. Omaette peatüki moodustavad noored inimesed, kes teadmatusest panevad aluse tulevikus halvenevale kõrvakuulmisele, kasutades soovitatust tunduvalt rohkem kõrvaklappe muusika kuulamiseks ja külastades kontserte, mille helivaljus sarnaneb startiva reaktiivlennuki poolt tekitatud mürale.
Tõsisema kuulmispuudega inimene seisab probleemi ees, sest suhtlemine on tema jaoks muutunud tunduvalt keerulisemaks. Kuuldeaparaat küll parandab mõnevõrra olukorda, kuid ei too kunagi tagasi sellist kuulmisteravust, nagu see on normaalse kuulmisega inimesel. Eriti raske on see Meniere`i haigust põdevate inimeste jaoks, kelle kuulmisteravus muutub üsna tihti ja kes vajavad sageli kuuldeaparaadi reguleerimist.
Mürarikkamaks muutunud elukeskkond annab oma panuse selle probleemi tekkimiseks. Linnatänavatel läbiviidud mõõtmised näitavad kohati ohtlikult kõrget mürataset. Paljudes töökohtades ei hoolitseta veel siiani selle eest, et töötajatel oleks vajadusel kuulmiskaitsed. Omaette peatüki moodustavad noored inimesed, kes teadmatusest panevad aluse tulevikus halvenevale kõrvakuulmisele, kasutades soovitatust tunduvalt rohkem kõrvaklappe muusika kuulamiseks ja külastades kontserte, mille helivaljus sarnaneb startiva reaktiivlennuki poolt tekitatud mürale.
Tõsisema kuulmispuudega inimene seisab probleemi ees, sest suhtlemine on tema jaoks muutunud tunduvalt keerulisemaks. Kuuldeaparaat küll parandab mõnevõrra olukorda, kuid ei too kunagi tagasi sellist kuulmisteravust, nagu see on normaalse kuulmisega inimesel. Eriti raske on see Meniere`i haigust põdevate inimeste jaoks, kelle kuulmisteravus muutub üsna tihti ja kes vajavad sageli kuuldeaparaadi reguleerimist.
Ma olen kurt!
Natuke igapäevaelust
Heinar Kudevita
(Artikkel on kirjutatud ajal, mil inimesed olid hädas koroonahullusega ja mõttetu mask kuulus igapäevase garderoobi koosseisu)
Põen Meniere`i haigust, mis tähendab, et ma olen kurt. Noh, mitte täiesti. Tänapäeval öeldakse selle kohta - raske kuulmispuudega. Kui ma asetan kausina kokkupandud pihupesa oma kõrvalesta taha ja teie mulle kõrva räägite, siis ma kuulen. Mitte just kõige paremini, aga siiski. See, kuidas ma kuulen, sõltub sellest, kuidas te räägite. Kui te arvate, et poolkurdi inimese kõrva karjumine on parim variant, siis te eksite rängalt. See on kõige parem variant selleks, et ma teist aru ei saaks.
Ma kasutan kuuldeaparaati. Kui mu teine kõrv kuuleks sama palju, kui see, millega ma vaevu kuulen, siis kasutaksin ma kahte. Aga asi on selles, et minu teine kõrv on tõeliselt kurt. Juba lapsepõlvest, kui arst selle kuulmekile keskkõrvapõletiku tõttu läbi torkas. Sellest ajas olen pidanud saama hakkama ühe kõrvaga. Ja ma saingi, kuni kuulmine ka allesjäänud kõrvast kaduma hakkas.
Kuuldeaparaat ei ole sama, nagu prillid, mis vaegnägemise peaaegu sajaprotsendiliselt taastavad. Kuuldeaparaat teeb seda poolikult. Jah, ma kuulen sellega muidugi paremini, kuid korralikku kuulmist ei too see kunagi tagasi. Selleks, et seletada, miks see nii on, peaksin ma rääkima maha pika jutu sisekõrva kuulmiselundi ehitusest. Ma tean seda pisiasjadeni, sest ma olen pühendanud üle kümne aasta selle tundmaõppimisele. Ja samapalju sellest oma kodulehel ja ajakirjades kirjutamisele. Nii et ma tunnen seda põhjalikult.
Alguses ma vabandasin teistega suhtlemisel, et ma ei kuule hästi. Siis hakkasin mõtlema, mille pagana pärast ma üldse vabandan? Et ma olen poolkurt? Rohkemgi, kui poolkurt? See pole ju minu süü. Ma ei vabanda ju selle tõttu, kui ma oleksin lombakas. Ja sellest ajast peale ma enam ei vabanda. Ütlen vaid, et ma kuulen halvasti. Väga halvasti.
Mida see muudab? Õigupoolest ei muuda midagi. Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas rääkida kellegagi, kes kuuleb halvasti. Ometi ei ole selles midagi keerulist. Kõrva karjumine, nagu juba öeldud, ei aita. Püüdke rääkida selgelt. Ja vaadake mulle otsa, kui te räägite. Ma ei ole küll kunagi spetsiaalselt õppinud huultelt lugemist, kuid see oskus, kuigi mitte ehk täielik, tuleb iseenesest. Inimese huulte poolt moodustatavad häälikud on enamasti eristatavad. Ja nii saan ma aru, millise täishäälikuga on tegemist. Kaashäälikute osas on pisut raskem, kuid mitte võimatu. Jutu teema annab ise selgust, mida räägitakse ja milliseid sõnu kasutatakse.
Niisiis vaadake mulle otsa, ja nii, et ma näeksin teie huuli. Millegipärast on keegi tarkpea paigutanud arstikeskustes arstide lauad selliselt, et arst istub vastu akent ja valgus paistab patsiendile näkku. Nagu NKVD-s ülekuulamisel. Mitte, et ma oleksin seal ise kunagi olnud, kuid sellest on palju räägitud. Ja selline on olukord, kui mitte just kõikjal, siis enamuses kohtadest. Ja paljudel arstidel on kombeks rääkida patsiendiga samal ajal, kui ta ise uurib arvuti ekraanilt patsiendi andmeid. Rääkimata sellest, et tema hääl jääb mulle kuuldamatuks, ei näe ma ka tema huuli. Missugune võimalus siis mulle veel üle jääb arusaamiseks? Ei jäägi. Kui juba tervishoiutöötajad ei ole viitsinud seda endale selgeks teha, mida siis veel loota tavainimestest?
Nüüd on siis uus trend – maskid. Ma ei hakka arutama, kas neist on kasu või mitte. Ise ma arvan, et ei ole, aga selle üle ma ei vaidle. Kui ma ei näe inimese huuli, siis ei ole mul võimalik ka teda kuulda. Nägemine võrdub vaegkuulja jaoks kuulmisega. Kui ma tavaolukorras võin ehk liikuda veidi lähemale (ettevaatust, mõni on kahemeetrise distantsi koha pealt ülitundlik!), siis kauplustes ja muudes ettevõtetes selline võimalus puudub. Jah, ma kuulen küll mingisugust heli, kuid mul on võimatu kindlaks teha, kas räägib teenindaja teisel pool klaasi ja maski või koriseb tal kõht. On üks teatud apteek minu kodukaupluses, kus töötavad verinoored neiud, kellel ilmselt üldse häält ei ole. Viimasel külastamisel pani neiu minu kauba küll letile, kuid jäi siis teisel pool letti minu otsa vaatama ja ootama. Mina ootasin teisel pool. Kui ootamine juba minu arvates liiga pikaks muutus, küsisin, kas ta ütles midagi. Mingi õhkõrn heli tuli seepeale vastuseks, mis olukorda mingil määral ei lahendanud. Teise kliendi abil õnnestus selgeks teha, et neiu küsis (või arvas ennast küsivat), kas ma tahan originaalravimit või selle asendajat. Et pääseda edasisest kuulmisvaevast, leppisin sellega, mida ta pakkus.
Paljude inimeste arvates on vaegkuuljad ka vaimse häirega. Loomulikult, kui keegi küsib minu käest midagi, mida ma ei kuule ja vastan midagi hoopis muud (uskuge mind, pidev palumine öeldut korrata tüütab lõpuks), siis võib küll jääda mulje, et mul ei ole probleeme mitte ainult kuulmisega.
Mida siis teha, et vaegkuuljatega suheldud saaks ja et need jutust aru ka saaksid? Kummaline, aga see polegi nii keeruline, nagu arvata võiks. Reeglid on üsna lihtsad:
• Vaadake kuulmispuudega inimese poole otse, samal tasapinnal ja võimalusel heas valguses. Paigutage end nii, et valgus paistaks teie näole, mitte kuulaja silmadesse.
• Ärge rääkige teisest toast. Rääkimine teineteist nägemata on tavaline põhjus, miks inimestel on raske öeldut mõista.
• Rääkige selgelt, aeglaselt, kuid loomulikult, ilma karjumata või suuliigutustega liialdamata. Karjumine moonutab kõne heli ja võib kõne lugemist raskendada.
• Enne vestluse alustamist pöörduge nimeliselt inimese poole. See annab kuulajale võimaluse tähelepanu koondada ja vähendab võimalust, et vestluse algus jääb arusaamatuks.
• Vältige liiga kiiret rääkimist või liiga keerukate lausete kasutamist. Pidage seejuures siiski meeles, et teie kaasvestleja on kuulmis-, mitte vaimupuudega. Aeglustage veidi, tehke pause lausete või fraaside vahel ja oodake, et veenduda, et teid mõisteti enne, kui jätkate.
• Hoidke rääkimise ajal käed näost eemal. Kui te rääkimise ajal sööte, närite, suitsetate jne, on teie kõnest raskem aru saada. Habe ja vuntsid võivad takistada kuulmispuudega inimestel teie huuli nägemast. Ei, ma ei palu teil ennast raseerida.
• Kui kuulmispuudega vestluskaaslane kuuleb ühest kõrvast paremini kui teisest, proovige meeles pidada, milline kõrv on parem, et saaksite teada, kuhu end paigutada.
• Olge teadlik helide võimalikust moonutusest kuulmispuudega inimese jaoks. Nad võivad kuulda teie häält, kuid neil võib siiski olla raskusi mõne sõna mõistmisega.
• Enamikul vaegkuuljatel on taustamüra korral raske kõnest aru saada. Proovige rääkimisel kõrvalist müra minimeerida. Ärge rääkige mitmekesi korraga.
• Mõned kuulmislangusega inimesed on valjude helide suhtes väga tundlikud. Selline vähendatud taluvus valjude helide suhtes ei ole haruldane. Võimalusel vältige olukordi, kus taustal kostab valju heli.
• Kui kuulmispuudega inimesel on raskusi konkreetsest fraasist või sõnast aru saamisega, proovige leida teistsugune viis sama asja ütlemiseks, selle asemel, et korrata ikka ja jälle juba kasutatud väljendit.
• Tutvustage kuulajat vestluse üldise teemaga. Vältige järske teemamuutusi. Kui teemat muudetakse, öelge vaegkuuljale, millest te praegu räägite. Enne arutelu jätkamist korrake rühmas küsimusi või olulisi fakte.
• Kui annate vaegkuuljale konkreetset teavet (nt kellaaega, aadressi või telefoninumbreid), paluge tal seda teavet teile korrata. Paljud numbrid ja sõnad kõlavad ühtemoodi.
• Võimaluse korral esitage kirjalikult asjakohane teave, näiteks juhised, graafikud, tööülesanded jne.
• Saage aru, et kõigil, eriti vaegkuuljatel, on haigena või väsinuna raskem kuulda ja mõista.
• Pöörake tähelepanu kuulajale. Hämmeldunud pilk võib viidata arusaamatustele. Küsige vaegkuuljalt taktitundeliselt, kas ta sai teist aru, või esitage suunavaid küsimusi, et teaksite, et teie sõnum jõudis kohale.
• Rääkige kordamööda ja vältige teiste kõnelejate katkestamist.
Ei ole ju keeruline meeles pidada?
Heinar Kudevita
(Artikkel on kirjutatud ajal, mil inimesed olid hädas koroonahullusega ja mõttetu mask kuulus igapäevase garderoobi koosseisu)
Põen Meniere`i haigust, mis tähendab, et ma olen kurt. Noh, mitte täiesti. Tänapäeval öeldakse selle kohta - raske kuulmispuudega. Kui ma asetan kausina kokkupandud pihupesa oma kõrvalesta taha ja teie mulle kõrva räägite, siis ma kuulen. Mitte just kõige paremini, aga siiski. See, kuidas ma kuulen, sõltub sellest, kuidas te räägite. Kui te arvate, et poolkurdi inimese kõrva karjumine on parim variant, siis te eksite rängalt. See on kõige parem variant selleks, et ma teist aru ei saaks.
Ma kasutan kuuldeaparaati. Kui mu teine kõrv kuuleks sama palju, kui see, millega ma vaevu kuulen, siis kasutaksin ma kahte. Aga asi on selles, et minu teine kõrv on tõeliselt kurt. Juba lapsepõlvest, kui arst selle kuulmekile keskkõrvapõletiku tõttu läbi torkas. Sellest ajas olen pidanud saama hakkama ühe kõrvaga. Ja ma saingi, kuni kuulmine ka allesjäänud kõrvast kaduma hakkas.
Kuuldeaparaat ei ole sama, nagu prillid, mis vaegnägemise peaaegu sajaprotsendiliselt taastavad. Kuuldeaparaat teeb seda poolikult. Jah, ma kuulen sellega muidugi paremini, kuid korralikku kuulmist ei too see kunagi tagasi. Selleks, et seletada, miks see nii on, peaksin ma rääkima maha pika jutu sisekõrva kuulmiselundi ehitusest. Ma tean seda pisiasjadeni, sest ma olen pühendanud üle kümne aasta selle tundmaõppimisele. Ja samapalju sellest oma kodulehel ja ajakirjades kirjutamisele. Nii et ma tunnen seda põhjalikult.
Alguses ma vabandasin teistega suhtlemisel, et ma ei kuule hästi. Siis hakkasin mõtlema, mille pagana pärast ma üldse vabandan? Et ma olen poolkurt? Rohkemgi, kui poolkurt? See pole ju minu süü. Ma ei vabanda ju selle tõttu, kui ma oleksin lombakas. Ja sellest ajast peale ma enam ei vabanda. Ütlen vaid, et ma kuulen halvasti. Väga halvasti.
Mida see muudab? Õigupoolest ei muuda midagi. Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas rääkida kellegagi, kes kuuleb halvasti. Ometi ei ole selles midagi keerulist. Kõrva karjumine, nagu juba öeldud, ei aita. Püüdke rääkida selgelt. Ja vaadake mulle otsa, kui te räägite. Ma ei ole küll kunagi spetsiaalselt õppinud huultelt lugemist, kuid see oskus, kuigi mitte ehk täielik, tuleb iseenesest. Inimese huulte poolt moodustatavad häälikud on enamasti eristatavad. Ja nii saan ma aru, millise täishäälikuga on tegemist. Kaashäälikute osas on pisut raskem, kuid mitte võimatu. Jutu teema annab ise selgust, mida räägitakse ja milliseid sõnu kasutatakse.
Niisiis vaadake mulle otsa, ja nii, et ma näeksin teie huuli. Millegipärast on keegi tarkpea paigutanud arstikeskustes arstide lauad selliselt, et arst istub vastu akent ja valgus paistab patsiendile näkku. Nagu NKVD-s ülekuulamisel. Mitte, et ma oleksin seal ise kunagi olnud, kuid sellest on palju räägitud. Ja selline on olukord, kui mitte just kõikjal, siis enamuses kohtadest. Ja paljudel arstidel on kombeks rääkida patsiendiga samal ajal, kui ta ise uurib arvuti ekraanilt patsiendi andmeid. Rääkimata sellest, et tema hääl jääb mulle kuuldamatuks, ei näe ma ka tema huuli. Missugune võimalus siis mulle veel üle jääb arusaamiseks? Ei jäägi. Kui juba tervishoiutöötajad ei ole viitsinud seda endale selgeks teha, mida siis veel loota tavainimestest?
Nüüd on siis uus trend – maskid. Ma ei hakka arutama, kas neist on kasu või mitte. Ise ma arvan, et ei ole, aga selle üle ma ei vaidle. Kui ma ei näe inimese huuli, siis ei ole mul võimalik ka teda kuulda. Nägemine võrdub vaegkuulja jaoks kuulmisega. Kui ma tavaolukorras võin ehk liikuda veidi lähemale (ettevaatust, mõni on kahemeetrise distantsi koha pealt ülitundlik!), siis kauplustes ja muudes ettevõtetes selline võimalus puudub. Jah, ma kuulen küll mingisugust heli, kuid mul on võimatu kindlaks teha, kas räägib teenindaja teisel pool klaasi ja maski või koriseb tal kõht. On üks teatud apteek minu kodukaupluses, kus töötavad verinoored neiud, kellel ilmselt üldse häält ei ole. Viimasel külastamisel pani neiu minu kauba küll letile, kuid jäi siis teisel pool letti minu otsa vaatama ja ootama. Mina ootasin teisel pool. Kui ootamine juba minu arvates liiga pikaks muutus, küsisin, kas ta ütles midagi. Mingi õhkõrn heli tuli seepeale vastuseks, mis olukorda mingil määral ei lahendanud. Teise kliendi abil õnnestus selgeks teha, et neiu küsis (või arvas ennast küsivat), kas ma tahan originaalravimit või selle asendajat. Et pääseda edasisest kuulmisvaevast, leppisin sellega, mida ta pakkus.
Paljude inimeste arvates on vaegkuuljad ka vaimse häirega. Loomulikult, kui keegi küsib minu käest midagi, mida ma ei kuule ja vastan midagi hoopis muud (uskuge mind, pidev palumine öeldut korrata tüütab lõpuks), siis võib küll jääda mulje, et mul ei ole probleeme mitte ainult kuulmisega.
Mida siis teha, et vaegkuuljatega suheldud saaks ja et need jutust aru ka saaksid? Kummaline, aga see polegi nii keeruline, nagu arvata võiks. Reeglid on üsna lihtsad:
• Vaadake kuulmispuudega inimese poole otse, samal tasapinnal ja võimalusel heas valguses. Paigutage end nii, et valgus paistaks teie näole, mitte kuulaja silmadesse.
• Ärge rääkige teisest toast. Rääkimine teineteist nägemata on tavaline põhjus, miks inimestel on raske öeldut mõista.
• Rääkige selgelt, aeglaselt, kuid loomulikult, ilma karjumata või suuliigutustega liialdamata. Karjumine moonutab kõne heli ja võib kõne lugemist raskendada.
• Enne vestluse alustamist pöörduge nimeliselt inimese poole. See annab kuulajale võimaluse tähelepanu koondada ja vähendab võimalust, et vestluse algus jääb arusaamatuks.
• Vältige liiga kiiret rääkimist või liiga keerukate lausete kasutamist. Pidage seejuures siiski meeles, et teie kaasvestleja on kuulmis-, mitte vaimupuudega. Aeglustage veidi, tehke pause lausete või fraaside vahel ja oodake, et veenduda, et teid mõisteti enne, kui jätkate.
• Hoidke rääkimise ajal käed näost eemal. Kui te rääkimise ajal sööte, närite, suitsetate jne, on teie kõnest raskem aru saada. Habe ja vuntsid võivad takistada kuulmispuudega inimestel teie huuli nägemast. Ei, ma ei palu teil ennast raseerida.
• Kui kuulmispuudega vestluskaaslane kuuleb ühest kõrvast paremini kui teisest, proovige meeles pidada, milline kõrv on parem, et saaksite teada, kuhu end paigutada.
• Olge teadlik helide võimalikust moonutusest kuulmispuudega inimese jaoks. Nad võivad kuulda teie häält, kuid neil võib siiski olla raskusi mõne sõna mõistmisega.
• Enamikul vaegkuuljatel on taustamüra korral raske kõnest aru saada. Proovige rääkimisel kõrvalist müra minimeerida. Ärge rääkige mitmekesi korraga.
• Mõned kuulmislangusega inimesed on valjude helide suhtes väga tundlikud. Selline vähendatud taluvus valjude helide suhtes ei ole haruldane. Võimalusel vältige olukordi, kus taustal kostab valju heli.
• Kui kuulmispuudega inimesel on raskusi konkreetsest fraasist või sõnast aru saamisega, proovige leida teistsugune viis sama asja ütlemiseks, selle asemel, et korrata ikka ja jälle juba kasutatud väljendit.
• Tutvustage kuulajat vestluse üldise teemaga. Vältige järske teemamuutusi. Kui teemat muudetakse, öelge vaegkuuljale, millest te praegu räägite. Enne arutelu jätkamist korrake rühmas küsimusi või olulisi fakte.
• Kui annate vaegkuuljale konkreetset teavet (nt kellaaega, aadressi või telefoninumbreid), paluge tal seda teavet teile korrata. Paljud numbrid ja sõnad kõlavad ühtemoodi.
• Võimaluse korral esitage kirjalikult asjakohane teave, näiteks juhised, graafikud, tööülesanded jne.
• Saage aru, et kõigil, eriti vaegkuuljatel, on haigena või väsinuna raskem kuulda ja mõista.
• Pöörake tähelepanu kuulajale. Hämmeldunud pilk võib viidata arusaamatustele. Küsige vaegkuuljalt taktitundeliselt, kas ta sai teist aru, või esitage suunavaid küsimusi, et teaksite, et teie sõnum jõudis kohale.
• Rääkige kordamööda ja vältige teiste kõnelejate katkestamist.
Ei ole ju keeruline meeles pidada?
Mis on autoimmuunhaigus?
Autoimmuunhaigused on sellised haigused, mille puhul keha immuunsüsteem ründab oma organismi rakke. Selle tulemuseks on põletikuline reaktsioon, mis põhjustab koekahjustusi. Vähemalt osal haigestunutest on vastuvõtlikkus autoimmuunhaigustele pärilik.
Autoimmuunhaigused on seotud inimese kaitsemehhanismide, immunsüsteemiga - kompleksse süsteemiga, mis vastutab organismi tungivate mikroorganismide ja võõrainete kontrolli all hoidmise eest. Autoimmuunhaiguse mõistes tähendab sõna auto "iseennast", immuunsüsteem viitab keha kaitsesüsteemile. Organism suudab kehasse sattuvate võõrainete ja mikroobide vastu võidelda kahel viisil. Luuüdist saadud rakud, mis on spetsialiseerunud võitlusele, moodustavad veres ringlevaid antikehi, mis aitavad muuta sissetungijad kahjutuks. Teiseks kontrollimeetodiks on spetsiaalsed lümfotsüüdid, mis otsivad vere kaudu sissetunginud võõrkehi ja hävitavd need. Eelkõige osalevad autoimmuunhaiguste tekkes teatud viisil programmeeritud lümfotsüüdid. Lümfotsüüdid on väga tundlikud röntgenikiirguse suhtes ja võivad kergesti minetada võime organismi kaitsta.
Kuidas autoimmuunhaigused tekivad
Autoimmuunsuse puhul on meie organismi kontroll ekslikult suunatud mõnele keha enda koele. Mõnel inimesel on selleks pärilik eelsoodumus. Inimese arengustaadiumis ja varases lapsepõlves on rinnaku taga asuv harknääre oluline immuunvastuse regulaator. Seal kõrvaldatakse muu hulgas lümfotsüüte, mis võivad rünnata oma kudede struktuure. Mõnel inimesel on see protsess häiritud ja nende enda kudede vastu programmeeritud lümfotsüüdid jäävad aktiivseks.
Arvatakse, et autoimmuunhaiguste (ja allergiate) levimus on vähemalt osaliselt tingitud praegusest liiga hügieenilisest lapsepõlvest. Mikroobidega, mis esinevad meid ümbritsevas looduses ja loomadel, on meil varasemast vähem kokkupuudet. See võib häirida immuunsüsteemi arenemist, muutes immuunrakkude võimet teha vahet organismi enda kuded ja võõrkehade vahel. Lisaks sellele võivad organismi siseneda välised mõjutajad, mida on veel vähe uuritud. Sageli arvatakse, et need on bakterid või viirused. Nende struktuur võib sarnaneda mõne inimkoe struktuuriga niivõrd, et lümfotsüüdid ei erista neid. Sellisel juhul võivad moodustunud lümfotsüüdid hakata kahjustama organismi enda kudesid, pidades neid sissetungijateks. Ilmselt võivad ka sisenenud bakterid või viirused mõnes koes molekule muuta nii, et organismi kaitsemehhanism ei tunne neid enam ära ja hakkab nende vastu antikehi tootma. Kui kontrollile spetsialiseerunud lümfotsüütide ja antikehade tegevus on suunatud teatud organile, kahjustavad nad järk-järgult selle rakke. Sündmus on aeglane ja vältab tavaliselt aastaid. Lõpptulemusena on rünnatava organi tegevus häiritud. Kui sihtorganiks on hormoone tootev nääre, väheneb selle võimalus toota hormoone. Kui rünnak on suunatud liigesekapsli vastu, areneb välja pikaajaline ja valulik põletikuline seisund, näiteks reumatoidartriidi korral. Kui sihtorganiks on punased verelibled, põhjustab see rakkude lagunemist ja hemolüütilist aneemiat.
Mõned levinenumad autoimmuunhaigused on Crohni tõbi, tsöliaakia, reumatoidartriit, luupus ja psoriaas, kuid on olemas sadu vähem levinud ja seni veel tuvastamata autoimmuunhäireid ning autoimmuunsusega seotud sümptomeid ja haigusi. Ühe autoimmuunhaiguse olemasolu suurendab teie riski teiste autoimmuunhaiguste tekkeks.
Kuigi ei ole otseselt tõestatud, et Meniere'i haigus on autoimmuunhaigus, näitavad mõned hiljutised teaduslikud tõendid, et see võib nii olla. Ajakirjas Autoimmune Review avaldatud 2019. aasta teaduslikus ülevaates on arutletud, et Meniere'i haigus võib olla seotud autoimmuunsusega.
https://www.biotheka.ee/autoimmuunhaigus-pettus-keha-jaoks-kuidas-seda-ravida/
Vabad radikaalid
Selle all ei mõelda sugugi mitte radikaalseid poliitikategelasi, vaid mikroskoopilisi osakesi, mis meie organismis toimetavad ja meie tervisele mõju avaldavad.
Vabad radikaalid on hapnikku sisaldavad aatomid või aatomite rühm, mis on väga reaktiivsed ja ebastabiilsed. Sellised tekivad rakus toimunud keemiliste muutuste käigus. Erinevaks muudab vabad radikaalid asjaolu, et neil on paaritu arv elektrone, mille tõttu need reageerivad teiste molekulidega võttes neilt üle või andes ära üksiku elektroni. Vabad radikaalid sisenevad meie kudedesse hingamise ja normaalse ainevahetuse kaudu ja nad otsivad sihtmärki, millele oma lisaelektron loovutada või millest üks ära võtta.
Vabade radikaalide teket kehas ei saa ära hoida. Nad on ka osa keha kaitsesüsteemist, kuna hävitavad kahjulikke baktereid. Probleemiks muutuvad need siis, kui neid on liiga palju ja kehal ei ole aega nende tekitatud kahjustusi piisavalt heastada. Seega oksüdeerivad vabad radikaalid meie rakke – täpselt nagu hapnik oksüdeerib rauda.
Iga meie rakku ründab iga päev umbes 10 000 vaba radikaali. Kui vabad radikaalid pääsevad läbi raku pinnakihi, võivad nad tabada DNA-d ja seda kahjustada. Kui rakk jaguneb, jaguneb ka kahjustatud DNA. Rakk, mille DNA on kahjustatud, võib muutuda vähirakuks ja hakata kontrollimatult jagunema. Rakkude pinnale sattunud vabad radikaalid võivad muuta raku antigeene, mistõttu immuunsüsteem ei tunnista rakku omaks ja hakkab seda hävitama.
Sellised autoimmuunhaigused esinevad eelkõige kilpnäärmes, peen- ja jämesooles ning liigestes. Vabade radikaalide toimel oksüdeerituna hakkab verest saadav kaltsium kleepuma veresoone seinaraku külge, mis toimib nagu tsement, ummistades veresoone. Seevastu regulaarse, kuid mitte üleliigselt pingutava treeningu käigus tekkiv piimhape viib veresoontest kaltsiumi välja ja aitab seega otsustavalt kaasa meie tervisele.
Vabade radikaalide reaktsioonivõime kujutab endast ohtu makromolekulidele, nagu DNA, RNA, valgud ja rasvhapped. Kui vaba radikaal reageerib rasvhappega ja „varastab” ühe selle elektronidest, muutub rasvhape ise omakorda vabaks radikaaliks, mis võib reageerida mõne teise läheduses asuva rasvhappega. Vabad radikaalid võivad põhjustada ahelreaktsioone, mis lõpuks kahjustavad kõiki rakke. Arvatakse, et need kiirendavad vähi, südame-veresoonkonna haiguste ja vanusega seotud haiguste progresseerumist Vabad radikaalid on keemiliste protsesside, näiteks ainevahetuse, loomulikud kõrvalsaadused. Neid saame praetud toitudest, alkoholist, tubakasuitsust, pestitsiididest ja õhusaastest, aga ka päikesekiirgusest. Mis tahes koguses alkoholi tarbimine tekitab kehas vabu radikaale. Dr. Penni uuring 1964. aastast näitab, et alkohol suurendab järsult korrodeerivate vabade radikaalide aktiivsust organismis. Teadlaste sõnul võib selline oksüdatsioonistressi suurenemine kaasa aidata paljude krooniliste haiguste arengule.
Töödeldud lihas (sh vorstid, peekon, sink, pepperoni, hotdogid, salaami, soolaliha ja paljud delikatessid) kasutatavad säilitusained võivad samuti tekitada vabu radikaale. Ameerika Vähiuuringute Instituut soovitab vältida töödeldud liha ja grillitava liha eelnevat marineerimist.
Raske füüsiline treening tekitab vabu radikaale. Sama on täheldatud ka stressi puhul.
Vabade radikaalide kahjustuse oht suureneb ka näiteks selliste harjumustega nagu suitsetamine, alkohol ja töödeldud toidu söömine. Kui insuliinile reageerima loodud retseptorvalgud ei suuda kahjustuse korral enam glükoosi omastada siis sellega süveneb diabeet.
Vabade radikaalide reaktsioonid võivad jätkuda kontrollimatult, kui neid ei peata kaitsemehhanism.
Vabad radikaalid ei ole siiski mitte ainult kahjulikud. Nad mängivad olulist rolli, kuna need aitavad südamel stressirohketes olukordades rohkem verd pumbata. Teisest küljest võib püsiv stress põhjustada südamepuudulikkust ja krooniliselt suurenenud vabade radikaalide sisaldust.
Kuigi meie keha on omandanud vabade radikaalide vastu mitmekordse kaitse, kasutame me vabu radikaale ka oma funktsioonide toetamiseks. On leitud, et vabade radikaalide lämmastikoksiid aitab veresooni laiendada ja toimib ajus keemilise sõnumikandjana. Immuunsüsteem kasutab patogeenide hävitamiseks vabade radikaalide omadust kahjustada rakke. Esiteks neelavad immuunrakud sissetungija (näiteks bakteri), seejärel puutuvad nad kokku vabade radikaalidega, nagu vesinikperoksiid, mis hävitab selle membraani. Seega neutraliseeritakse sissetungija.
Vabad radikaalid pääsevad inimorganismi:
Intensiivse päikesekiirguse tõttu
Intensiivse sportimise tõttu
Õhu kõrge osoonisisalduse tõttu
Suitsetamise tõttu
Alkoholi tarvitamise tõttu
Liiga kaloririkka dieedi tõttu
Õhusaaste tõttu
Kui keha kaitsemehhanismid ei suuda vabu radikaale kõrvaldada, hävitavad need raku ja keha vananeb.
Vabade radikaalide liig organismis põhjustab:
Kõik vähihaiguste tüübid
Veresoonte lubjastumist
Autoimmuunsushaigused
Suureneb põletikuliste haiguste risk
Suureneb risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse.
Terve organism on alati tasakaalus. See toodab nii palju uusi rakke, kui vanad hävivad. Uute rakkude moodustumiseks peab toidus olema piisavalt kõiki asendamatuid aminohappeid. Rakukahjustused tekivad kergesti neis elundites, mille rakustruktuurid sisaldavad palju polüküllastumata rasvhappeid, näiteks südame-, närvisüsteemi-, aju-, limaskestade ja luuüdi rakud. Mida rohkem keha hapnikku kasutab, seda rohkem vabu radikaale tekib. Seetõttu on kopsud oksüdatiivse rakukahjustuse suhtes eriti vastuvõtlikud. Toidu optimaalseks kasutamiseks peavad sooled olema täiesti terved. Soolestikul on ka oluline roll immuunsüsteemi õiges toimimises. Soolestiku rakud toodavad seedevedelikke ja ensüüme. Need olulised soolerakud uuenevad iga 36 tunni järel
Kui vabad radikaalid hävitavad soolestiku rakke, hakkab see halvemini toimima. Tavaliselt juhtub see 50–60 eluaasta vahel. Valguainevahetus nõrgeneb ja organism hakkab end kiiremini hävitama, kui uued rakud tekivad. Esmalt nähakse seda lihaste nõrgenemisena. Kõik peamised elutähtsad funktsioonid sõltuvad valkude õigest seedimisest meie seedesüsteemis. Kui soolestik on kahjustatud, ei toodeta piisavalt seedimiseks vajalikke ensüüme. Ka teised ensüümid vajavad oma ehitusmaterjalina toiduvalke.
Kust saab organism antioksüdante?
Värvilised köögiviljad, puuviljad, marjad, pähklid ja täisteratooted on rikkad antioksüdantide poolest. Värvilised köögiviljad sisaldavad eriti karoteene ja marjad polüfenoole. Puuviljad ja täisteratooted on rikkad ka vabade radikaalide eest kaitsvate antioksüdantide poolest
Antioksüdandi kaitsemehhanism
Inimestel on ka kaitsesüsteemid, mis neutraliseerivad vabu radikaale. Iga rakk sisaldab mikroelemente nagu vask, mangaan, seleen ja tsink. Nad töötavad koos C- ja E-vitamiini, karotenoidide ja flavonoididega, moodustades antioksüdantse kaitsesüsteemi. Antioksüdandid reageerivad vabade radikaalide molekulidele ja neutraliseerivad neid.
Ensümaatilised antioksüdandid
• Vask
• Tsink
• Seleen
• Magneesium
Teadaolevalt takistab tsink radikaalsete ühendite teket ja suudab kaitsta valke oksüdatiivsete rauaühendite eest. Seleen toimib sageli ensüümide komponendina ja on võimeline neutraliseerima raskemetallide toksiine ja takistama glutatioonperoksüdaasi oksüdatsiooniprotsessi.
Antioksüdantsed vitamiinid
• C-vitamiin
• E-vitamiin
• Beetakaroteen
E-vitamiin kaitseb peamiselt:
• rakkude pinnakihti
• LDL-kolesterooli oksüdatsiooni
• ja takistab vere hüübimist (tromboos)
C-vitamiin kaitseb rakus ja maos lahustuvaid siseosi, neutraliseerides nitraatidest moodustuva vähki tekitava nitrosamiini ning takistab vere hüübimist.
Beetakaroteen kaitseb kopse ja magu. Üks beetakaroteeni molekul võib kõrvaldada umbes 1000 vaba radikaali. Paljud teised kartenoidid toimivad ka antioksüdantidena, nagu beetakaroteen. Erinevates uuringutes ja üle 4000 juhtumi puhul on leitud, et beetakaroteen vähendab vähiriski poole võrra. Suur osa kirjandusest toetab seisukohta, et toiduga saadavad antioksüdandid mängivad olulist rolli paljude haiguste (nt vähk, ateroskleroos, insult, reumatoidartriit, neurodegeneratsioon ja diabeet) ennetamisel.
Tuntud antioksüdantide hulka kuuluvad C- ja E-vitamiin, mida mõlemat leidub puu- ja köögiviljades. Antioksüdantide allikaid sisaldav dieet on hea tervise jaoks vajalik (uuringud on näidanud, et puu- ja köögiviljarikka toiduga inimestel on vähi esinemissagedus madalam).
Sellel teemal võib põhjalikumalt lugeda brošüürist "Organismi vastupanuvõime - immuunsüsteem"
https://brosuurid.webador.com/immuunsuesteem
Pearinglus - maailm keerleb ja tasakaal puudub
Autor: Riitta Rinne
(uuendatud 4.4.2013) 30.09.2009
Kõige sagedasem peapöörituse põhjus on sisekõrvas. Ma arvan, et enamik meist on tundnud mingisugust pearinglust. Võimalik, et see mälestuspilt on pärit lapsepõlves kogetud karussellisõidust või mõnest muust sündmusest, mille kohta sai öelda: "nüüd olen ma uimane!".
Mõlemal juhul on pearinglus hästi seletatav, isegi ootuspärane ja seetõttu mitte mingil juhul hirmutav ning möödub tavaliselt kiiresti. Pikaajaline, korduv või äkiline ja ootamatu pearinglus on aga üsna ebameeldiv sümptom, mille möödumist soovitakse võimalikult ruttu.
Tasakaal on silmade, sisekõrva ja närvisüsteemi koostöö
Hea tasakaal eeldab sujuvat koostööd sisekõrva tasakaaluorgani (poolringkanalid) ning silmade ja liigeste asenditunnetust edastavate perifeersete närvide vahel kesknärvisüsteemis. Mis tahes tasakaaluorgani äkiline haigestumine võib põhjustada pearinglust ja tasakaaluhäireid. Sümptomite põhjalik kirjeldus ja kliiniline läbivaatus tuvastavad enamasti pearingluse põhjused ning kompuuteruuringud ei pruugi olla vajalikud. Abi on ka sellest, et enamasti taanduvad korduvad pearinglushood iseenesest ning kõige raskemal etapil saab abi kas meditsiinilisest või füsioterapeutilisest ravist.
Ebamääraselt defineeritud pearinglus, mille puhul keskkond näib pöörlevat aeglases tempos, viitab tasakaaluorgani häirele. Tasakaalu umbmäärane kirjeldus “õõtsuv tunne”, annab omakorda märku järjekordsest häirest tasakaalu reguleerimise süsteemis. Samuti tuleb märkida, et vanuse kasvades ja võib-olla ka ravimeid vajavate haiguste arvu suurenedes pearinglusnähtude põhjused mitmekordistuvad ja ühe selge põhjuse väljaselgitamine võib olla väga raske.
Ülioluline on rahus järele mõelda, mida inimene selle all mõtleb, kui ütleb, et ta on uimane. Kas keskkond pöörleb, kas see pöörleb teatud suunas? Millises olukorras tekib pearinglus ja kui kaua see pearinglus kestab või on see pidev? Kas maapind kõigub jalge all? Kas õnnetusi on juhtunud? Kas lähiajal on esinenud põletikulisi haigusi või peavigastusi? Kas pearinglus esineb teatud kellaajal? Peapöörituse sümptomite määramisel mängivad rolli inimese vanus, varasemad haigused ja kasutatavad ravimid.
Kõige sagedasem pearingluse põhjus on sisekõrvas
Pearinglus on esmatasandi arstiabis üsna tavaline sümptom. Täiskasvanud elanikkonna hulgas läbiviidud uuringutes on pearingluse põhjused märkimisväärselt erinevad ning andmed ei ole vanuselise jaotuse või olemuse poolest alati võrreldavad. Ligikaudu 5-11 patsienti sajast, kes pöörduvad perearsti vastuvõtule, kannatavad pearingluse all. Healoomuline posturaalne paroksüsmaalne peapööritus (BPPV) või healoomuline vahelduv pearinglus, vestibulaarne neuroniit (VN) või Meniere'i haigus (MD) on täiskasvanud elanikkonnas kõige levinumad pearingluse põhjused. Kõik need kolm pearingluse sümptomit on sisekõrva või selle närvikommunikatsiooni häired. Rahvusvahelistes uuringutes umbes 10-45% pearingluskeskuste patsiente kannatab mõne ülalnimetatud vaevuse all. Vanuse kasvades suurenevad pearingluse põhjused koos teiste tervist mõjutavate haigustega.
Healoomuline pearinglus on sagedane pearingluse põhjus
Healoomuline pearinglus on pearingluse sage põhjus. Healoomulist pearinglust (BPPV) ehk Tumarkini atakki esineb hinnanguliselt 64/1000 patsiendil aastas, seega pole see sugugi haruldane sümptom. Seda peapöörituse sümptomit leidub igas vanuses inimestel, kuid kõige sagedamini esineb see üle 40-aastastel inimestel. BPPV esineb sagedamini naistel (N: M = 2: 1). Peapöörituse sümptomi kestus on üsna lühike, umbes 10 kuni 20 sekundit, ja pearinglus tekib tavaliselt siis, kui vahetate voodis külge, heidate voodisse või tõusete üles või painutate oma pead alla või taha. Sümptomiga kaasneb sageli iiveldustunne, harvem ka oksendamine. Pearinglustunne on nii ebameeldiv, et inimene püüab teadlikult vältida asendeid ja olukordi, milles pearinglus tekib.
Mõnikord on BPPV põhjus ilmne. Sündroomile võis eelneda ajutrauma, tasakaaluorgani põletik või vereringehäire, kuid ligikaudu 60%-l patsientidest ei ole sümptomi alguses jälgitavat spetsiifilist põhjust. Praeguse arusaama kohaselt on spontaanse BPPV põhjuseks setete kogunemine ühe sisekõrva poolringkanalisse. Tagajärjeks on aju tasakaalukeskusesse saabuv valesignaal ja lühiajaline pearinglus. BPPV taandub tavaliselt mõne nädala, mõnikord kuu jooksul iseenesest, kuid paranemist võib kiirendada spetsiaalsete pealiigutuste abil. Mõnel patsiendil kordub BPPV sündroom.
BPPV diagnoosimine ei nõua aparaadiuuringuid, sest diagnoosini viivad põhjalik sümptomite kirjeldus ja süstemaatiline kliiniline läbivaatus. BPPV kliinilises uuringus jälgitakse Hallpike’i manöövrit ehk silmaterade tahtele allumatu liikumise ehk nüstagmi tekkimist pea kallutus- ja painutusliigutustes. Nüstagm on tugevaim siis, kui pea on pööratud vigase tasakaaluorgani poole. Samal ajal tunneb patsient pearinglust. Posturaalset pearinglust ravitakse asenditeraapiaga BPPV ravi eesmärk spontaanse BPPV puhul on kiirendada setete eemaldamist poolringkanalitest ja selle suunamist kohta, kus see ei ole kokkupuutes tasakaalurakkudega. See saavutatakse süstemaatiliste kehahoiakuteraapiate abil, mida sageli viib läbi kogenud füsioterapeut (Epley manööver)
BPPV kehahoiakuteraapiate alustamine on patsiendile sageli üsna ebamugav, kuna raviga otsitakse just neid peaasendeid, kus pearinglus on kõige tugevam. Posturaalse pearingluse vastu ravimeid ei ole ja neid soovitatakse ka mitte proovida, vähemalt mitte pikalt. Seda seetõttu, et ravimites sisalduvad narkootilised ained võivad isegi aeglustada kesknärvisüsteemi kohanemist sisekõrva sümptomiga.
Tasakaalunärvi põletik ehk vestibulaarne neuroniit
Vestibulaarse neuroniidi (VN) peamine sümptom on pearinglus, mis kõige sagedamini väljendub äkilise ja ägeda ümbruse keerlemisena. Esimesele lühiajalisele pearinglusele eelnevatel päevadel võib esineda vahelduvat ebakindlustunnet ning tavaliselt (umbes 60%) on patsiendil paar nädalat enne pearingluse tekkimist mõni põletikuline haigus. Kõige sagedamini on põletik olnud ülemistes hingamisteedes, neelus või põskkoopas, harvem keskkõrvas. Esimene tugev pearinglus tekib sageli hommikul ärgates. Järgmistel päevadel võib selliseid haigushoogusid esineda rohkem, kuid nende intensiivsus väheneb nende kordumisel.
VN võib tekkida igas vanuses ja üsna tüüpiliselt on patsient muidu terve noor või keskealine täiskasvanu. Haiguse põhjuseks peetakse kas antikehade poolt vahendatud või toksilist tasakaalunärvi ja selle kesknärvisüsteemi ühenduste kahjustust. Haigushoogudega ei kaasne kuulmislangust, kuid tasakaal enamasti kaob. Peapöörituse perioodil esineb sageli iiveldust ja ka oksendamine pole haruldane. Kliiniline uuring näitab silmaterade tahtele allumatut horisontaalset või ringikujulist liikumist (nüstagmi), samuti tasakaalu halvenemist seismisel ja kõndimisel.
Haigushood taanduvad tavaliselt nädalate jooksul ja peaaegu alati paranevad paari kuu jooksul. Nii et prognoos on hea. Kui seda ei juhtu, tuleks kaaluda mõnda muud pearingluse põhjust. Sümptomaatiline ravi on soovitatav ainult sümptomi esimestel päevadel.
Tinnitus ja kuulmislangus on seotud Meniere'i haigusega
Prosper Ménière kirjeldas praeguseks tema nime kandvat pearinglushaigust juba 1861. aastal. Selle haiguse sümptomid ei piirdu ainult aeg-ajalt esineva pearinglusega. Lisaks pearinglusele on kuulmine halvenenud ja kõrvad kohisevad. Survetunne kõrvas on haigushoo ajal tavaline. Haigushoogude kordumisel on kuulmistestides näha haigusele omast kuulmislangust. MD põhjused on siiani teadmata. Sisekõrva poolringkanalites ringleva vedeliku rõhu tõus toob kaasa haigushoo. Võimalikeks on peetud immunoloogilisi, viiruslikke, vereringe- ja pärilikke põhjuseid. MD levimus on hinnanguliselt 2/1000 elanikkonnast ja esimesed haigushood tekivad tavaliselt vanuses 20–50 aastat. Pärilikkuse võimalus on 15%. Umbes 80% juhtudest toimub pearinglus haigushoo ajal alati ühes suunas, eriti haiguse esimestel aastatel, kuid haiguse progresseerumisel võivad sümptomid muutuda mõlemapoolseks, seda eriti juhul, kui haigestub ka teine kõrv..
Meniere`i haiguse puhul kestab haigushoog tunduvalt kauem kui BPPV või VN puhul. Üsna sageli isegi tunde. Pearinglus on nii invaliidistav, et patsient on sunnitud olema pikali. Haigushoo ajal kukkumise oht on suur ning lisaks kõrvasümptomile võib haigushoogudele kaasneda ka peavalu.
Meniere'i haigus on progresseeruv
MD progresseerumine on aastate lõikes erinev, kuid haigus progresseerub järk-järgult. Haiguse esimestel aastatel domineerib haigushoogude ajal pearinglus ja kuulmislangus. Haigushoogude vahel kuulmine normaliseerub. Järgmises etapis on pearinglus kõige raskem ja samal ajal täheldatakse haigushoogude vahel ka märgatavat kuulmislangust. Haigushoogude vahelised intervallid on märkimisväärselt erinevad. Haiguse progresseerumisel on kuulmislangus püsiv ja progresseeruv ning pearinglushooge esineb vähe. Kliinilises uuringus, mis toimub haigushoogude vahel, ei ole täheldatud mingeid erilisi muutusi inimese tervislikus seisundis, eriti haiguse algstaadiumis. Haigushoo ajal võib täheldada nüstagmi ja kuulmislangust. Aastate jooksul tekib progresseeruv sensorineuraalne kuulmislangus. MD diagnoosimine ja ravi eeldab alati pädeva kõrvaarsti läbivaatust.
USA MD Association on määratlenud MD kliinilised kriteeriumid järgmiselt:
1. Vähemalt kaks äkilist pearingluse episoodi, mis kestavad vähemalt 20 minutit
2. Sensorineuraalne kuulmislangus kuulmisuuringul
3. Helin kõrvas ehk tinnitus või survetunne kõrvas
Lihaspingest tekkinud peavalu ja pearinglus
Lihaspinged kaela- ja õlalihastes on tõenäoliselt üks levinumaid ebamäärase pearingluse põhjuseid tööealise elanikkonna seas. Pearinglus on siis pigem õõtsuv kui ringlev. Pearinglusega võib kaasneda iiveldus ja tuim peavalu. Sümptomid suurenevad päeva edenedes. Kliinilises uuringus täheldatakse lihaspinget ja mõnikord ka tundlikkust õla- ja kaelalihastes. Õlad võivad olla kõrgemale tõstetud või ettepoole surutud. Peapainutamise ulatus küljele võib olla piiratud, kuid nüstagmi, nagu posturaalse pearingluse puhul, ei täheldata.
Kaelalihastega seotud sündroomi ravi hõlmab pinges lihaste tuvastamist ja selle põhjuse kõrvaldamist ning vajadusel füsioteraapilist nõustamist. Piltuuringud on vajalikud siis, kui sümptomile eelneb pea- või kaelapiirkonna vigastus. Sümptomite varajases staadiumis on sageli abi ajutisest ravimist, kas paikselt või suukaudselt, kuid pikaajaliste ravimite kasutamine ei ole soovitatav.
Pearinglus kui neuroloogilise haiguse sümptom
Paljude neuroloogiliste haigustega võib kaasneda tasakaalutus, pearinglus. Iiveldus ja oksendamine ei ole peamised sümptomid. Ajutüve, väikeaju, seljaaju või perifeerse närvisüsteemi haigused (polüneuropaatia) on tasakaaluhäire sümptomid. Parkinsoni tõve, aga ka seda meenutavate haiguste puhul on tasakaalutunnetus nõrgenenud, põhjustades liikumissuunas kõikumisi ja isegi kukkumisi tavapärasest sagedamini. Ka Parkinsoni tõbi või selle ravimid võivad püstitõusmisel põhjustada järsu vererõhu languse. Sellisel juhul on tegemist ortostaatilise hüpotensiooniga.
Tserebrovaskulaarsed häired algavad alati ootamatult ja võivad olla mööduvad või ilma tagajärgedeta. Unearterid hoolitsevad vereringe eest sisekõrvas, ajutüves ja väikeajus. Närvisüsteemi vereringehäired põhjustavad peaaegu alati pearinglust. Enamasti on kaelaarterite põhjustatud peapööritus seotud muude sümptomite ja leidudega, mis viitavad sellele, et pearingluse põhjus peitub ajus. Sümptomiteks võivad olla kaasnevad nägemishäired, kõneraskused või tasakaalukaotus. Lühiajalist haigushoogu nimetatakse vertebrobahillaarseks puudulikkuseks ja haigushood võivad korduda suvalisel ajal. Topeltkujutiste tekkimine pearingluse ajal viitab sageli raskemale ajuveresoonkonna häiretele ja suurenenud ajuinfarkti riskile.
Neuroloogilistest haigustest iseloomustab basillaarmigreeni tüüpiliselt haigushoo taoline peavalu, pearinglus, kahelinägemine, liigutuste ebatäpsus ja tasakaaluhäired ning kõne hägustumine. Basillaarmigreenihood esinevad eriti noortel naistel ja need taanduvad enamasti vanusega.
Äkiline pearinglus võib olla ka epilepsiahoo eelsümptom. Äärmiselt harva põhjustab pearinglust pärilik haigus. Viimastel aastatel on tuvastatud neid pearinglust põhjustavaid geneetilisi haigusi või episoodilist ataksiat ja peaaegu alati põhjustab geneetiline defekt neuronite ioonkanalite struktuuride talitlushäireid. Kõige sagedamini on kaaliumi- või kaltsiumiioonide edasikandumine neuronaalses membraanis häiritud.
Südame rütmihäired või ravimid võivad põhjustada pearinglust Pikaajalise või korduva pearingluse põhjuste leidmisel on hea välja selgitada patsiendi üldine tervislik seisund. Südame rütmihäired, aneemia või vererõhu äkilised kõikumised võivad olla peapöörituse põhjuseks ja nõuavad vastavaid uuringuid ravi määramiseks.
Ka mõnede ravimite tarvitamine võib esile kutsuda pearingluse
Pearingluse tekkimine kas ravimi võtmise alguses või pärast ravimi võtmist viitab tugevalt seosele ravimi ja pearingluse vahel. Pearinglus võib olla ka mitme ravimi samaaegse võtmise tagajärg.
Pearinglus on paanikahäire tavaline sümptom
Tugev emotsionaalne ärritus võib põhjustada pearinglust. Paanikahäirega inimestele on pearinglus mõne teise ärevushäire osana üsna tuttav kogemus. Seejärel iseloomustab pearingluse sümptomi ilmnemist selle sõltuvus olukorrast. Peapööritus tuleneb kõrgetest kohtadest, järjekorras seismisest, rahvamassis viibimisest jne. Tihti on abiks sobiv ravim, kuid kaaluda tasub ka muid ravivõimalusi.
Pearinglus on harva tõsine haigus
Pearinglus on üsna tavaline sümptom. Enamikul juhtudel on põhjus kahjutu ja süstemaatilise ja hoolika sümptomite kaardistamise ning kliinilise läbivaatuse kaudu jälgitav. Üllataval kombel on saadud teadmised nii igapäevase sümptomi levimuse ja ravi kohta killustatud ning ravimifirmadel puudub sageli uurimisbaas. Enamasti on pearinglus perioodiline ja harva on tegemist tõsise haigusega. Neuroloogilised või kõrvauuringud on eriti vajalikud siis, kui pearinglusega kaasnevad muud sümptomid ja uurimistulemused: kuulmislangus, kõneraskused, kahelinägemine või nägemishäired.
Samas tuleb meeles pidada, et suhteliselt ohutuks peetav healoomuline pearinglus võib põhjustada ohtlikke olukordi näiteks liikluses või tööl. Pearingluse medikamentoosse ravi võimalused on üsna piiratud ja neist pole abi, eriti healoomulise asendilise pearingluse korral. Vestibulaarse neuroniidi korral soovitatakse sümptomaatilisi ravimeid kasutada maksimaalselt lühiajaliselt.
Soome keelest tõlkinud Heinar Kudevita
(uuendatud 4.4.2013) 30.09.2009
Kõige sagedasem peapöörituse põhjus on sisekõrvas. Ma arvan, et enamik meist on tundnud mingisugust pearinglust. Võimalik, et see mälestuspilt on pärit lapsepõlves kogetud karussellisõidust või mõnest muust sündmusest, mille kohta sai öelda: "nüüd olen ma uimane!".
Mõlemal juhul on pearinglus hästi seletatav, isegi ootuspärane ja seetõttu mitte mingil juhul hirmutav ning möödub tavaliselt kiiresti. Pikaajaline, korduv või äkiline ja ootamatu pearinglus on aga üsna ebameeldiv sümptom, mille möödumist soovitakse võimalikult ruttu.
Tasakaal on silmade, sisekõrva ja närvisüsteemi koostöö
Hea tasakaal eeldab sujuvat koostööd sisekõrva tasakaaluorgani (poolringkanalid) ning silmade ja liigeste asenditunnetust edastavate perifeersete närvide vahel kesknärvisüsteemis. Mis tahes tasakaaluorgani äkiline haigestumine võib põhjustada pearinglust ja tasakaaluhäireid. Sümptomite põhjalik kirjeldus ja kliiniline läbivaatus tuvastavad enamasti pearingluse põhjused ning kompuuteruuringud ei pruugi olla vajalikud. Abi on ka sellest, et enamasti taanduvad korduvad pearinglushood iseenesest ning kõige raskemal etapil saab abi kas meditsiinilisest või füsioterapeutilisest ravist.
Ebamääraselt defineeritud pearinglus, mille puhul keskkond näib pöörlevat aeglases tempos, viitab tasakaaluorgani häirele. Tasakaalu umbmäärane kirjeldus “õõtsuv tunne”, annab omakorda märku järjekordsest häirest tasakaalu reguleerimise süsteemis. Samuti tuleb märkida, et vanuse kasvades ja võib-olla ka ravimeid vajavate haiguste arvu suurenedes pearinglusnähtude põhjused mitmekordistuvad ja ühe selge põhjuse väljaselgitamine võib olla väga raske.
Ülioluline on rahus järele mõelda, mida inimene selle all mõtleb, kui ütleb, et ta on uimane. Kas keskkond pöörleb, kas see pöörleb teatud suunas? Millises olukorras tekib pearinglus ja kui kaua see pearinglus kestab või on see pidev? Kas maapind kõigub jalge all? Kas õnnetusi on juhtunud? Kas lähiajal on esinenud põletikulisi haigusi või peavigastusi? Kas pearinglus esineb teatud kellaajal? Peapöörituse sümptomite määramisel mängivad rolli inimese vanus, varasemad haigused ja kasutatavad ravimid.
Kõige sagedasem pearingluse põhjus on sisekõrvas
Pearinglus on esmatasandi arstiabis üsna tavaline sümptom. Täiskasvanud elanikkonna hulgas läbiviidud uuringutes on pearingluse põhjused märkimisväärselt erinevad ning andmed ei ole vanuselise jaotuse või olemuse poolest alati võrreldavad. Ligikaudu 5-11 patsienti sajast, kes pöörduvad perearsti vastuvõtule, kannatavad pearingluse all. Healoomuline posturaalne paroksüsmaalne peapööritus (BPPV) või healoomuline vahelduv pearinglus, vestibulaarne neuroniit (VN) või Meniere'i haigus (MD) on täiskasvanud elanikkonnas kõige levinumad pearingluse põhjused. Kõik need kolm pearingluse sümptomit on sisekõrva või selle närvikommunikatsiooni häired. Rahvusvahelistes uuringutes umbes 10-45% pearingluskeskuste patsiente kannatab mõne ülalnimetatud vaevuse all. Vanuse kasvades suurenevad pearingluse põhjused koos teiste tervist mõjutavate haigustega.
Healoomuline pearinglus on sagedane pearingluse põhjus
Healoomuline pearinglus on pearingluse sage põhjus. Healoomulist pearinglust (BPPV) ehk Tumarkini atakki esineb hinnanguliselt 64/1000 patsiendil aastas, seega pole see sugugi haruldane sümptom. Seda peapöörituse sümptomit leidub igas vanuses inimestel, kuid kõige sagedamini esineb see üle 40-aastastel inimestel. BPPV esineb sagedamini naistel (N: M = 2: 1). Peapöörituse sümptomi kestus on üsna lühike, umbes 10 kuni 20 sekundit, ja pearinglus tekib tavaliselt siis, kui vahetate voodis külge, heidate voodisse või tõusete üles või painutate oma pead alla või taha. Sümptomiga kaasneb sageli iiveldustunne, harvem ka oksendamine. Pearinglustunne on nii ebameeldiv, et inimene püüab teadlikult vältida asendeid ja olukordi, milles pearinglus tekib.
Mõnikord on BPPV põhjus ilmne. Sündroomile võis eelneda ajutrauma, tasakaaluorgani põletik või vereringehäire, kuid ligikaudu 60%-l patsientidest ei ole sümptomi alguses jälgitavat spetsiifilist põhjust. Praeguse arusaama kohaselt on spontaanse BPPV põhjuseks setete kogunemine ühe sisekõrva poolringkanalisse. Tagajärjeks on aju tasakaalukeskusesse saabuv valesignaal ja lühiajaline pearinglus. BPPV taandub tavaliselt mõne nädala, mõnikord kuu jooksul iseenesest, kuid paranemist võib kiirendada spetsiaalsete pealiigutuste abil. Mõnel patsiendil kordub BPPV sündroom.
BPPV diagnoosimine ei nõua aparaadiuuringuid, sest diagnoosini viivad põhjalik sümptomite kirjeldus ja süstemaatiline kliiniline läbivaatus. BPPV kliinilises uuringus jälgitakse Hallpike’i manöövrit ehk silmaterade tahtele allumatu liikumise ehk nüstagmi tekkimist pea kallutus- ja painutusliigutustes. Nüstagm on tugevaim siis, kui pea on pööratud vigase tasakaaluorgani poole. Samal ajal tunneb patsient pearinglust. Posturaalset pearinglust ravitakse asenditeraapiaga BPPV ravi eesmärk spontaanse BPPV puhul on kiirendada setete eemaldamist poolringkanalitest ja selle suunamist kohta, kus see ei ole kokkupuutes tasakaalurakkudega. See saavutatakse süstemaatiliste kehahoiakuteraapiate abil, mida sageli viib läbi kogenud füsioterapeut (Epley manööver)
BPPV kehahoiakuteraapiate alustamine on patsiendile sageli üsna ebamugav, kuna raviga otsitakse just neid peaasendeid, kus pearinglus on kõige tugevam. Posturaalse pearingluse vastu ravimeid ei ole ja neid soovitatakse ka mitte proovida, vähemalt mitte pikalt. Seda seetõttu, et ravimites sisalduvad narkootilised ained võivad isegi aeglustada kesknärvisüsteemi kohanemist sisekõrva sümptomiga.
Tasakaalunärvi põletik ehk vestibulaarne neuroniit
Vestibulaarse neuroniidi (VN) peamine sümptom on pearinglus, mis kõige sagedamini väljendub äkilise ja ägeda ümbruse keerlemisena. Esimesele lühiajalisele pearinglusele eelnevatel päevadel võib esineda vahelduvat ebakindlustunnet ning tavaliselt (umbes 60%) on patsiendil paar nädalat enne pearingluse tekkimist mõni põletikuline haigus. Kõige sagedamini on põletik olnud ülemistes hingamisteedes, neelus või põskkoopas, harvem keskkõrvas. Esimene tugev pearinglus tekib sageli hommikul ärgates. Järgmistel päevadel võib selliseid haigushoogusid esineda rohkem, kuid nende intensiivsus väheneb nende kordumisel.
VN võib tekkida igas vanuses ja üsna tüüpiliselt on patsient muidu terve noor või keskealine täiskasvanu. Haiguse põhjuseks peetakse kas antikehade poolt vahendatud või toksilist tasakaalunärvi ja selle kesknärvisüsteemi ühenduste kahjustust. Haigushoogudega ei kaasne kuulmislangust, kuid tasakaal enamasti kaob. Peapöörituse perioodil esineb sageli iiveldust ja ka oksendamine pole haruldane. Kliiniline uuring näitab silmaterade tahtele allumatut horisontaalset või ringikujulist liikumist (nüstagmi), samuti tasakaalu halvenemist seismisel ja kõndimisel.
Haigushood taanduvad tavaliselt nädalate jooksul ja peaaegu alati paranevad paari kuu jooksul. Nii et prognoos on hea. Kui seda ei juhtu, tuleks kaaluda mõnda muud pearingluse põhjust. Sümptomaatiline ravi on soovitatav ainult sümptomi esimestel päevadel.
Tinnitus ja kuulmislangus on seotud Meniere'i haigusega
Prosper Ménière kirjeldas praeguseks tema nime kandvat pearinglushaigust juba 1861. aastal. Selle haiguse sümptomid ei piirdu ainult aeg-ajalt esineva pearinglusega. Lisaks pearinglusele on kuulmine halvenenud ja kõrvad kohisevad. Survetunne kõrvas on haigushoo ajal tavaline. Haigushoogude kordumisel on kuulmistestides näha haigusele omast kuulmislangust. MD põhjused on siiani teadmata. Sisekõrva poolringkanalites ringleva vedeliku rõhu tõus toob kaasa haigushoo. Võimalikeks on peetud immunoloogilisi, viiruslikke, vereringe- ja pärilikke põhjuseid. MD levimus on hinnanguliselt 2/1000 elanikkonnast ja esimesed haigushood tekivad tavaliselt vanuses 20–50 aastat. Pärilikkuse võimalus on 15%. Umbes 80% juhtudest toimub pearinglus haigushoo ajal alati ühes suunas, eriti haiguse esimestel aastatel, kuid haiguse progresseerumisel võivad sümptomid muutuda mõlemapoolseks, seda eriti juhul, kui haigestub ka teine kõrv..
Meniere`i haiguse puhul kestab haigushoog tunduvalt kauem kui BPPV või VN puhul. Üsna sageli isegi tunde. Pearinglus on nii invaliidistav, et patsient on sunnitud olema pikali. Haigushoo ajal kukkumise oht on suur ning lisaks kõrvasümptomile võib haigushoogudele kaasneda ka peavalu.
Meniere'i haigus on progresseeruv
MD progresseerumine on aastate lõikes erinev, kuid haigus progresseerub järk-järgult. Haiguse esimestel aastatel domineerib haigushoogude ajal pearinglus ja kuulmislangus. Haigushoogude vahel kuulmine normaliseerub. Järgmises etapis on pearinglus kõige raskem ja samal ajal täheldatakse haigushoogude vahel ka märgatavat kuulmislangust. Haigushoogude vahelised intervallid on märkimisväärselt erinevad. Haiguse progresseerumisel on kuulmislangus püsiv ja progresseeruv ning pearinglushooge esineb vähe. Kliinilises uuringus, mis toimub haigushoogude vahel, ei ole täheldatud mingeid erilisi muutusi inimese tervislikus seisundis, eriti haiguse algstaadiumis. Haigushoo ajal võib täheldada nüstagmi ja kuulmislangust. Aastate jooksul tekib progresseeruv sensorineuraalne kuulmislangus. MD diagnoosimine ja ravi eeldab alati pädeva kõrvaarsti läbivaatust.
USA MD Association on määratlenud MD kliinilised kriteeriumid järgmiselt:
1. Vähemalt kaks äkilist pearingluse episoodi, mis kestavad vähemalt 20 minutit
2. Sensorineuraalne kuulmislangus kuulmisuuringul
3. Helin kõrvas ehk tinnitus või survetunne kõrvas
Lihaspingest tekkinud peavalu ja pearinglus
Lihaspinged kaela- ja õlalihastes on tõenäoliselt üks levinumaid ebamäärase pearingluse põhjuseid tööealise elanikkonna seas. Pearinglus on siis pigem õõtsuv kui ringlev. Pearinglusega võib kaasneda iiveldus ja tuim peavalu. Sümptomid suurenevad päeva edenedes. Kliinilises uuringus täheldatakse lihaspinget ja mõnikord ka tundlikkust õla- ja kaelalihastes. Õlad võivad olla kõrgemale tõstetud või ettepoole surutud. Peapainutamise ulatus küljele võib olla piiratud, kuid nüstagmi, nagu posturaalse pearingluse puhul, ei täheldata.
Kaelalihastega seotud sündroomi ravi hõlmab pinges lihaste tuvastamist ja selle põhjuse kõrvaldamist ning vajadusel füsioteraapilist nõustamist. Piltuuringud on vajalikud siis, kui sümptomile eelneb pea- või kaelapiirkonna vigastus. Sümptomite varajases staadiumis on sageli abi ajutisest ravimist, kas paikselt või suukaudselt, kuid pikaajaliste ravimite kasutamine ei ole soovitatav.
Pearinglus kui neuroloogilise haiguse sümptom
Paljude neuroloogiliste haigustega võib kaasneda tasakaalutus, pearinglus. Iiveldus ja oksendamine ei ole peamised sümptomid. Ajutüve, väikeaju, seljaaju või perifeerse närvisüsteemi haigused (polüneuropaatia) on tasakaaluhäire sümptomid. Parkinsoni tõve, aga ka seda meenutavate haiguste puhul on tasakaalutunnetus nõrgenenud, põhjustades liikumissuunas kõikumisi ja isegi kukkumisi tavapärasest sagedamini. Ka Parkinsoni tõbi või selle ravimid võivad püstitõusmisel põhjustada järsu vererõhu languse. Sellisel juhul on tegemist ortostaatilise hüpotensiooniga.
Tserebrovaskulaarsed häired algavad alati ootamatult ja võivad olla mööduvad või ilma tagajärgedeta. Unearterid hoolitsevad vereringe eest sisekõrvas, ajutüves ja väikeajus. Närvisüsteemi vereringehäired põhjustavad peaaegu alati pearinglust. Enamasti on kaelaarterite põhjustatud peapööritus seotud muude sümptomite ja leidudega, mis viitavad sellele, et pearingluse põhjus peitub ajus. Sümptomiteks võivad olla kaasnevad nägemishäired, kõneraskused või tasakaalukaotus. Lühiajalist haigushoogu nimetatakse vertebrobahillaarseks puudulikkuseks ja haigushood võivad korduda suvalisel ajal. Topeltkujutiste tekkimine pearingluse ajal viitab sageli raskemale ajuveresoonkonna häiretele ja suurenenud ajuinfarkti riskile.
Neuroloogilistest haigustest iseloomustab basillaarmigreeni tüüpiliselt haigushoo taoline peavalu, pearinglus, kahelinägemine, liigutuste ebatäpsus ja tasakaaluhäired ning kõne hägustumine. Basillaarmigreenihood esinevad eriti noortel naistel ja need taanduvad enamasti vanusega.
Äkiline pearinglus võib olla ka epilepsiahoo eelsümptom. Äärmiselt harva põhjustab pearinglust pärilik haigus. Viimastel aastatel on tuvastatud neid pearinglust põhjustavaid geneetilisi haigusi või episoodilist ataksiat ja peaaegu alati põhjustab geneetiline defekt neuronite ioonkanalite struktuuride talitlushäireid. Kõige sagedamini on kaaliumi- või kaltsiumiioonide edasikandumine neuronaalses membraanis häiritud.
Südame rütmihäired või ravimid võivad põhjustada pearinglust Pikaajalise või korduva pearingluse põhjuste leidmisel on hea välja selgitada patsiendi üldine tervislik seisund. Südame rütmihäired, aneemia või vererõhu äkilised kõikumised võivad olla peapöörituse põhjuseks ja nõuavad vastavaid uuringuid ravi määramiseks.
Ka mõnede ravimite tarvitamine võib esile kutsuda pearingluse
Pearingluse tekkimine kas ravimi võtmise alguses või pärast ravimi võtmist viitab tugevalt seosele ravimi ja pearingluse vahel. Pearinglus võib olla ka mitme ravimi samaaegse võtmise tagajärg.
Pearinglus on paanikahäire tavaline sümptom
Tugev emotsionaalne ärritus võib põhjustada pearinglust. Paanikahäirega inimestele on pearinglus mõne teise ärevushäire osana üsna tuttav kogemus. Seejärel iseloomustab pearingluse sümptomi ilmnemist selle sõltuvus olukorrast. Peapööritus tuleneb kõrgetest kohtadest, järjekorras seismisest, rahvamassis viibimisest jne. Tihti on abiks sobiv ravim, kuid kaaluda tasub ka muid ravivõimalusi.
Pearinglus on harva tõsine haigus
Pearinglus on üsna tavaline sümptom. Enamikul juhtudel on põhjus kahjutu ja süstemaatilise ja hoolika sümptomite kaardistamise ning kliinilise läbivaatuse kaudu jälgitav. Üllataval kombel on saadud teadmised nii igapäevase sümptomi levimuse ja ravi kohta killustatud ning ravimifirmadel puudub sageli uurimisbaas. Enamasti on pearinglus perioodiline ja harva on tegemist tõsise haigusega. Neuroloogilised või kõrvauuringud on eriti vajalikud siis, kui pearinglusega kaasnevad muud sümptomid ja uurimistulemused: kuulmislangus, kõneraskused, kahelinägemine või nägemishäired.
Samas tuleb meeles pidada, et suhteliselt ohutuks peetav healoomuline pearinglus võib põhjustada ohtlikke olukordi näiteks liikluses või tööl. Pearingluse medikamentoosse ravi võimalused on üsna piiratud ja neist pole abi, eriti healoomulise asendilise pearingluse korral. Vestibulaarse neuroniidi korral soovitatakse sümptomaatilisi ravimeid kasutada maksimaalselt lühiajaliselt.
Soome keelest tõlkinud Heinar Kudevita
Kas arst ei võta teie tinnitust tõsiselt? Ärge kaotage lootust!
Glenn Schweitzer, USA
Kui inimene kogeb probleemset tinnitust esimest korda, ei tea ta seda veel, kuid tõenäoliselt on tal ees üsna pikk katsumuste ahel. Põhjustel, mis ei ole siiani selged, seisavad tinnituse all kannatavad patsiendid sageli silmitsi raskete ja tarbetute takistustega, kui nad püüavad ravi otsida. Alates arstidest, kes ütlevad, et nad ei saa teid aidata, kuni tõsiasjani, et 99% internetis saadaolevast teabest tinnituse kohta on hirmutav – hirm ja kannatused võimenduvad igal sammul. Halvimal juhul võib tinnituse korral arstiabi otsimine olla ltraumaatiline kogemus, mis süvendab probleemi kõiki aspekte. Hea uudis on see, et hoolimata sellest, mida arst teile ütleb, on tinnituse vastu siiski olemas ravimeetodeid, mis sõltuvad tinnituse algpõhjusest, ja püsivat leevendust on alati võimalik leida vaimse protsessi kaudu, mida nimetatakse harjumiseks.
Seega, kui ravi on võimalik, jääb küsimus: miks on tinnitushaigetel endiselt nii raske abi saada? Kui teil on tinnitus, on see oluline küsimus. Sest kui saate aru teie ees seisvatest probleemidest, saate vältida nende probleemide süvenemist ja hakata paranema!
"Me ei saa teie tinnituse vastu midagi teha"
Tõsise tinnitusega silmitsi seistes on kõige salakavalam probleem, millega patsient kokku puutub, see, mida ei tohiks üldse eksisteerida: arstid, kes ütlevad midagi sarnast: „Vabandust, ma ei saa teie tinnituse vastu midagi teha . Peate lihtsalt õppima sellega elama."
Kui need sõnad kõlavad tuttavalt, pole te üksi. Igale tinnituse patsiendile, keda ma tean (ja ma tean neid väga palju, sest olen tinnituse nõustajana rohkem kui 700 tinnituse all kannatava patsiendiga üks-ühele töötanud), on seda või midagi sellesarnast öelnud vähemalt üks arst või meditsiinitöötaja. Olen ise kuulnud seda enda tinnituse kohta. Arstid ei ole seda öeldes tahtlikult pahatahtlikud, kuid nende headel kavatsustel pole sellistes olukordades tähtsust.
Minu arvates on see absoluutselt halvim asi, mida saate tinnituse all kannatavale inimesele öelda, kuid peaaegu iga patsient kuuleb seda mingil hetkel niikuinii. Ja selle kuulmine muudab tinnituse probleemi peaaegu alati hullemaks.
Miks nii paljud arstid seda oma patsientidele ütlevad? Kuidas võib olla, et need, kes on valinud oma tööks inimeste füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemise, ei olegi võimelised seda tegema? See algab tõsiasjast, et kaasaegne lääne meditsiinisüsteem on suures osas üles ehitatud vigastuste ja haiguste ravile ravimite ja operatsioonidega. Kui on olemas farmatseutilised sekkumised, seisneb meditsiiniline ravi lihtsalt patsiendi diagnoosimises ja õigete ravimite väljastamises. Ilmselge probleem on see, et iga haigusseisundi jaoks pole saadaval ravimeid ega korrigeerivaid operatsioone ning paljud krooniliste ja ravimatute haigusseisunditega patsiendid ei jää sõelale.
See kehtib tinnituse patsientide kohta – välja arvatud mõned erandid, ei ole praegu saadaval ravimeid, mis tinnitust saaksid otse ravida. Enamik tinnituse ravimeetodeid nõuavad üldiselt multidistsiplinaarset, mitmekülgset raviviisi ja enesehooldust. Selle tulemusena järeldavad paljud arstid, et ravimite puudumisel saavad nad kergesti välja kirjutada kasutuid ravimeid, mis tinnitusele vähimalgi määral ei mõju (üks hea näide on Eestiski müügilolev TONE. Tõlk.). Samuti arvavad nad ekslikult, et nad ei saa tinnituse all kannatavate patsientide abistamiseks midagi teha.
Tinnitusele spetsialiseerunud pakkujate puudumine
Enamik arste võtab iga päev 10-15 minutiks vastu kümneid patsiente ja läheb siis õhtul koju perede juurde. Neil on elu väljaspool tööd ja enamik neist ei kuluta iga minutit oma vabast ajast, et olla kursis viimaste uuringute ja avaldatud ajakirjaartiklitega kõigi oma praktikas esinevate tingimuste kohta. Paljud arstid lihtsalt ei saa kunagi teadlikuks tinnituse all kannatavatele inimestele pakutavatest tegelikest ravimeetoditest.
Teine probleem on see, et arstid tunnevad end sageli ebamugavalt, kui tegelevad sellise probleemi nagu tinnitus psühholoogiliste ja emotsionaalsete mõjudega. Kuid isegi kui nad on nõustamiseks valmis ja kvalifitseeritud, nagu paljude audioloogide puhul, ei saa nad kindlustuspakkujatelt seda tüüpi teenuse eest hüvitist ja seetõttu väldivad nad seda täielikult. Kõik need tegurid koos tekitavad tinnituse all kannatavatele inimestele suure probleemi: väga vähestel üldarstidel, kurgu- ja kõrvaarstidel ja audioloogidel on teadmised ja vahendid tinnituse all kannatavate patsientide tõhusaks raviks. Muidugi on palju erandeid – leidub erakordseid arste ja kuulmisspetsialiste, kes tunnevad tinnitust väga hästi, ja kvalifitseeritud tinnituse spetsialiste, kes on oma praktika täielikult pühendanud tinnitusehaigete ravile, on olemas, kuid neid on vähe.
"Notseebo" efekt ja tinnitus
Kahjuks ei lõpe probleem sellega, et teie arst ei suuda pakkuda piisavat ravi, kui te tema kabinetist lahkute. Enamik inimesi on kuulnud platseeboefektist – nähtusest, kus teile manustatakse mingit ravimit, mille kohta teile kinnitatakse, et see tagab efektiivse tulemuse. Kui te jääte uskuma et saate tõhusat ravi, annab see positiivse ravitulemuse, isegi kui te tegelikult ei saa aktiivset ravimit. Ainuüksi uskumine, et saate ravi, aktiveerib mingil moel keha kaasasündinud paranemisvõimet.
Enamik inimesi aga ei tea, et platseeboefektil on vastand: nähtus, mida nimetatakse notseebo efektiks. See on sama võimas, kuid sellel on hoopis negatiivsed mõjud ja tagajärjed. Kui keegi, kellel on teie silmis autoriteeti, nagu arst, ütleb teile, et miski kahjustab teid, ja te usute seda, saategi tõenäoliselt kahju. Või teisiti öeldes, kui teile öeldakse, et teie seisundi ravimiseks ei saa midagi teha, ja te seda usute, lisate tõenäoliselt lootusetust ja meeleheidet.
Meditsiiniline segadus ja jõuetuse tunne
Meditsiiniline segadus on nähtus, kus arstid rakendavad tahtmatult notseebo efekti ja mõjutavad lõpuks negatiivselt patsiendi tervist. Paremal või halvemal juhul võib see, kuidas meditsiinitöötaja patsiendiga tema seisundist räägib, oluliselt mõjutada selle patsiendi tervist. Sõnad loevad, kuid sageli jäetakse see tähelepanuta. Tinnitusehaigete puhul põhjustab piisavalt negatiivsust arst, kes ütleb teile, et ta ei saa teid aidata, eriti kui arvestada, et ravi on olemas. Kuid paljud arstid ütlevad ka: "Sa pead lihtsalt sellega elama", mida võib tõlgendada kui "Enda abistamiseks ei saa te midagi teha." Ja see on veelgi hullem.
Kui ma esimest korda tinnituse patsientidega koostööd alustasin, arvasin, et kannatuste nõiaring sai alguse alati hirmust. Kuid ma sain aru, et eksisin. Hirm on kindlasti selle osa, kuid hirm ei teki tühjast kohast. Iga probleemse tinnituse juhtumi keskmes on jõuetus. Iga tinnituse emotsionaalne ja psühholoogiline mõju võib tuleneda jõuetuse tundest ja paljust muust, mis paneb teid end jõuetumana tundma, kui arst ütleb teile, et te ei saa midagi teha. Kui arst ütleb teile, et olete võimetu ennast aitama, võib sellest saada teie reaalsus. Paljud haiged lihtsalt lõpetavad enda abistamise. Ja see on ikkagi esimene takistus, millega tinnituse all kannataja tõenäoliselt silmitsi seisab.
Kuidas kasutada kõrvaklappe ohutult?
Enamik meist kasutab kõrvaklappe ühel või teisel põhjusel igapäevaselt. Võib-olla on see selleks, et võtta vastu kõnesid või kuulata muusikat. Erinevates hinnaklassides on lugematu arv kõrvaklappe, mis tähendab, et need on paljudele kättesaadavad. Kuid nii mugavad kui ka kõrvaklapid oleksid, on oluline, et kasutaksite neid oma kõrvade kaitsmiseks õigesti.
Autor: Emily Bashforth · Kommenteeris dr Sarah Jarvis MBE 04.02.2022
Milline on kõrvaklappide kasutamisest tulenev kuulmiskaotuse oht? Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) teatas hiljuti, et 1,1 miljardit noort ähvardab valju müraga kokkupuute tõttu potentsiaalselt elumuutev kuulmiskaotus. Kuigi riskiteguriteks on baarid, klubid ja kontserdid, on nende sõnul suurimaks probleemiks nutiseadmest kõrvaklappidega valju muusika kuulamine. Nende hinnangul on noortel kuulmiskahjustuste oht kõige suurem, kuna alla 35-aastased kuulavad mobiilseadmetega muusikat tõenäolisemalt kui teised vanuserühmad. WHO hinnangul 50% neist kuulab muusikat kõrvaklappidest, mille helitugevus on liiga vali. Organisatsioon lisab, et piisab vaid mõne loo maksimaalse helitugevusega kuulamisest, et suurendada kahjustuste ohtu. Isegi kui te ise arvate, et helitugevus on seatud madalamale tasemele, on see siiski liiga lähedal ohtlikule.
Kas kõrvaklapid võivad teie kuulmist kahjustada?
Dr Edmund Farrar ja dr George Leidig on tinnituse tugirakenduse Oto asutajad. "Kui võtate kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud, ei tohiks kõrvaklapid probleeme tekitada," soovitavad nad. Kui aga kuulate pikka aega suure helitugevusega, võib see kahjustada seda kõrvaosa, mis muudab helilained närvisignaalideks. See võib põhjustada kuulmiskahjustusi või tinnitust. "See kuulmiskahjustus võib olla ajutine või püsiv. See sõltub paljudest teguritest, näiteks kõrvaklappide helitugevusest ja sellest, kui sageli te suure helitugevusega helisid kuulate."
Kuidas kõrvaklapid teie kuulmist kahjustavad?
Isegi kui teate kõrvaklappidega kaasnevaid riske, pole te võib-olla mõelnud, kuidas need teie kõrvu kahjustada võivad. Meie kõrvad on arenenud tuvastama isegi väga madala helitasemega helisid kui loomulikku ellujäämisvahendit, mis on sarnane loomade ülitundlikule kuulmisele, mis aitab neil kiskjaid vältida. Kuigi me kogeme igapäevaelus sageli vaiksemaid helisid ilma kuulmist ohustamata, ei suuda meie kõrvad valju müra samal viisil hallata. Meie kõrvad on aja jooksul arenenud vastu võtma madala helitasemega helisid, kuid liiga palju müra võib neid kahjustada, kuna need pole kohanenud seda taluma.
Aga kuidas see võib põhjustada kuulmislangust?
Kui kuulame valju muusikat, tekib heli ajus sensoorse reaktsiooni kaudu, mis järgneb väikeste kuulmisrakkude e. karvrakkude vibratsioonile sisekõrvas. Mida valjem on müra, seda tugevam on vibratsioon. Kui vibratsioon on liiga intensiivne liiga kaua, ei suuda kuulmisrakud toime tulla ja võivad hakata välja surema.
Kas kuulmislangus on pöörduv nähtus?
Kuigi vanusega seotud kuulmislangus ei ole pöörduv, võib valju müra põhjustatud ajutine kuulmiskaotus teatud aja jooksul sageli taastuda. Näiteks kui te viibisite lärmakal kontserdil, siis sealt lahkudes tundsite, et te ei kuule enam normaalselt. Lõpuks peaks teie kuulmine normaliseeruma. Teie sisekõrva kuulmiselundi karvarakud olid ajutiselt ülekoormatud, kuid kuna vali heli ei kestnud liiga kaua, suutsid nad taastuda.
Inimestel on sündides sisekõrvas keskmiselt 16 000 karvarakku. Te ei märka olulisi muutusi kuulmises isegi kuulmistestil enne, kui kolmandik kuni pool neist rakkudest on hävinenud. Nüüd on kahjustuse parandamiseks liiga hilja – rakud ei uuene, kui nad hävinevad.
Kui vali peaks olema heli kõrvaklappides?
Kuulmislanguse ja liigsest kõrvaklappide kasutamisest tingitud kahjustuste vältimiseks soovitab WHO hoida mürataset 24 tunni jooksul alla 70 detsibelli. Detsibellid näitavad, kui tugev heli on. Dr Farrar ja dr Leidig selgitavad, et tavaline vestlus on umbes 60 detsibelli ja auto mootori poolt tekitatud heli on umbes 90 detsibelli. Müra, mis ületab 120 detsibelli, võib põhjustada kohese kuulmiskahjustuse. Dr Farrar ja dr Leidig mainivad, et erinevatel mudelitel (telefonid ja kõrvaklapid) on erinevad maksimaalsed heliväljundid. Seetõttu on raske kindlat nõu anda. "Hea rusikareegel on tavaliselt hoida kõrvaklappide helitugevus alla 60%, kuid see on loomulikult tootjate lõikes erinev. Mõned, näiteks Apple'i iPhone'id, jälgivad ohutut mürataset ja neid andmeid näete rakenduses Health. "
Kuidas saate kõrvaklappide kasutamise ajal oma kõrvu kaitsta?
Dr Farrar ja Leidig lisavad, et helitugevuse jälgimine on eriti oluline meediumite vahetamisel – näiteks YouTube'i videolt muusikapleierile üleminekul. See, kuidas ühes rakenduses kõlab 80% helitugevus, võib teises olla väga erinev. "Suurepärane võimalus soovitatud kuulamistasemete piires püsimiseks on lubada iPhone'is valjude helide vähendamine või reguleerida "meediumi helitugevuse piiraja" liugur Android-seadmetes umbes 80% peale." Samuti on hea mõte teha regulaarselt pause kõrvaklappide kasutamisel. Seda soovitatakse igasuguse müraga kokkupuute korral, kuid see on eriti oluline kõrvaklappidest kuulamisel. Uuemad Apple'i seadmed võivad soovitada pauside pidamist, kui olete ületanud soovitatud kuulamistaseme. Kuulmiseksperdid soovitavad ka 60/60 reeglit, mis tähendab muusika kuulamist maksimaalselt 60% helitugevusega ja mitte kunagi üle 60 minuti. See piirab nii valjema müraga kokkupuutumise aega kui ka helitugevust. Samuti on soovitatav kanda kõrvade peal asuvaid kõrvaklappe, mitte sisekõrva kõrvaklappe. See tagab, et heli ei ole nii karm ega ole suunatud otse kuulmekilele. Kõrvapealsed kõrvaklapid jaotavad heli ühtlasemalt ja pehmendavad mõju kõrvadele.
Viimane meeldetuletus...
Kõrvaklapid võivad olla suurepärane viis oma lemmikmuusika nautimiseks või lemmikvideote vaatamiseks, kuid liigse kõrvaklappide kasutamise korral peate olema teadlik oma kuulamisharjumustest. Kõrvaklappide mõõdukas kasutamine võib olla ohutu, kui te ei ületa soovitatud helitugevust. "Kaotatud kuulmist on väga raske korvata. Lisaks on tinnitus, mis on tihedalt seotud kuulmislanguse ja liigse müraga, tavaliselt püsiv. Nii tinnitus kui ka kuulmislangus võivad teie elu oluliselt mõjutada. Kuulmislangus võib suhtlemise väga keeruliseks muuta ja teil võib tekkida vajadus kuuldeaparaadi kandmiseks. Tinnitus võib olla väga ebameeldiv ja võib häirida meeleolu, und ja keskendumist. Kujutage ette. et te ei kuule enam mitte kunagi vaikust! Kuna kuulmiskahjustus on välditav, peaksite võtma kasutusele selleks vajalikud ettevaatusabinõud," ütlevad dr Farrar ja dr Leidig.
Üks võimalus tinnituse leevendamiseks
Leevendage oma tinnitust!
Tinnitus võib olla väga tüütu, seega räägime kolmest väga lihtsast harjutusest, mis võivad tinnitust mõnevõrra leevendada. Tinnitus on heli mida kuuleme mõnikord ühes või mõlemas kõrvas ja mis ei olene välisest helist. See on subjektiivne kuulmistunnetus, mida kuuleb ainult tinnituse all kannatav inimene. Paljudel juhtudel võivad need muutuda äärmiselt tüütuks, nii et vaatame selle ühte sageliesinevat põhjust, lihaspinget, mis on seotud kaela või lõualuuga. Lihaspinged nii kaelas kui ka näo-lõualuu piirkonnas on otseselt seotud tinnituse tekkega. Seda seetõttu, et need lihased paiknevad kõrva vahetus läheduses, et kiirgavad valu, mida organism tajub tinnitusena. Seetõttu pakume välja kolm väga lihtsat harjutust, mis lõpetavad lihaspingest tingitud tinnituse.
3 harjutust tinnituse kõrvaldamiseks Nende kolme harjutuse sooritamiseks vajate ainult: ruumi, kus saate rahulikult istuda, ja tennisepalli suurust massaažipalli. Alustame:
• Istuge toolil sirgelt ja asetage üks käsi lõualuule. Jätke pöial lõualuu ühele küljele ja nimetissõrm teisele poole. Hoidke teine käsi otsmikul, et pea ei kalduks harjutuse ajal ettepoole. Avage suu nii laialt kui võimalik ja seejärel suruge lõualuu käega 2–3 minutiks alla. Võimalik, et tunnete, et tinnitus valjeneb, kuid see ei tohiks see teid muretsema panna. Tõenäoliselt tunnete ka kerget valu lõualuude ühenduskohas, kuid see ei tohiks olla suur. Võimalik, et olete avastanud tinnituse tekkeallika.
• Teine sooritatav harjutus on sama lõualuu piirkonna massaaž. Selleks vajate massaažipalli, mille surute vastu lõualuud. Liigutused peaksid olema spiraalsed ja kui tunnete, et teatud punktis on rohkem pinget, masseerige seda kohta. Tehke selle punkti ümber ringikujulisi liigutusi. Nii lõdvestate lihaspingeid nendes piirkondades ja see peaks vähendama ka tinnituse intensiivsust.
• Kolmanda harjutuse puhul soovitame istuda põlvili matile, hoides selga sirgena. Seejärel asetage vasak käsi õlale, surudes seda kergelt allapoole, nii et see ei kerkiks, ja tõmmake parema käega pead paremale. Tundke, kuidas teie kaelalihased venivad. Hoidke seda asendit paari minuti jooksul. Seejärel tehke sama harjutust vastasküljele. Kui pärast mitmepäevast lihaste lõdvestamist tunnete, et tinnitus püsib või isegi intensiivistub, tähendab see, et teie tinnitus ei ole tingitud lõualuu- või kaelalihaste pingest.
Tinnitus võib olla väga tüütu, seega räägime kolmest väga lihtsast harjutusest, mis võivad tinnitust mõnevõrra leevendada. Tinnitus on heli mida kuuleme mõnikord ühes või mõlemas kõrvas ja mis ei olene välisest helist. See on subjektiivne kuulmistunnetus, mida kuuleb ainult tinnituse all kannatav inimene. Paljudel juhtudel võivad need muutuda äärmiselt tüütuks, nii et vaatame selle ühte sageliesinevat põhjust, lihaspinget, mis on seotud kaela või lõualuuga. Lihaspinged nii kaelas kui ka näo-lõualuu piirkonnas on otseselt seotud tinnituse tekkega. Seda seetõttu, et need lihased paiknevad kõrva vahetus läheduses, et kiirgavad valu, mida organism tajub tinnitusena. Seetõttu pakume välja kolm väga lihtsat harjutust, mis lõpetavad lihaspingest tingitud tinnituse.
3 harjutust tinnituse kõrvaldamiseks Nende kolme harjutuse sooritamiseks vajate ainult: ruumi, kus saate rahulikult istuda, ja tennisepalli suurust massaažipalli. Alustame:
• Istuge toolil sirgelt ja asetage üks käsi lõualuule. Jätke pöial lõualuu ühele küljele ja nimetissõrm teisele poole. Hoidke teine käsi otsmikul, et pea ei kalduks harjutuse ajal ettepoole. Avage suu nii laialt kui võimalik ja seejärel suruge lõualuu käega 2–3 minutiks alla. Võimalik, et tunnete, et tinnitus valjeneb, kuid see ei tohiks see teid muretsema panna. Tõenäoliselt tunnete ka kerget valu lõualuude ühenduskohas, kuid see ei tohiks olla suur. Võimalik, et olete avastanud tinnituse tekkeallika.
• Teine sooritatav harjutus on sama lõualuu piirkonna massaaž. Selleks vajate massaažipalli, mille surute vastu lõualuud. Liigutused peaksid olema spiraalsed ja kui tunnete, et teatud punktis on rohkem pinget, masseerige seda kohta. Tehke selle punkti ümber ringikujulisi liigutusi. Nii lõdvestate lihaspingeid nendes piirkondades ja see peaks vähendama ka tinnituse intensiivsust.
• Kolmanda harjutuse puhul soovitame istuda põlvili matile, hoides selga sirgena. Seejärel asetage vasak käsi õlale, surudes seda kergelt allapoole, nii et see ei kerkiks, ja tõmmake parema käega pead paremale. Tundke, kuidas teie kaelalihased venivad. Hoidke seda asendit paari minuti jooksul. Seejärel tehke sama harjutust vastasküljele. Kui pärast mitmepäevast lihaste lõdvestamist tunnete, et tinnitus püsib või isegi intensiivistub, tähendab see, et teie tinnitus ei ole tingitud lõualuu- või kaelalihaste pingest.
Soovitusi menieerikule
Igaüks, kes põeb Meniere`i haigust, teab, mida tähendab ärgata karussellis. Tuba pöörleb metsiku kiirusega, voodil näib olevat kavatsus teid põrandale kukutada ja õhtul nauditud toit otsib meeleheitlikult väljapääsu. Olete üle elamas järjekordset haigushoogu. Muidugi võib asi olla ka teistmoodi - teil on lihtsalt tavaliselt halvem enesetunne ilma nende traagiliste kõrvalnähtudeta, mida ülalpool kirjeldasime. Meniere`i haigus on teistest haigustest erinev selle poolest, et tal võib olla väga erinevaid esinemisvorme. Raskematel juhtudel kaasnevad kõik eriti ebameeldivad sümptomid, nagu äge pearinglus, täielik tasakaalupuudus ja iiveldus. Kergematel juhtudel piirdub asi vaid pearingluse ja halva enesetundega. Tasakaal on olemas niivõrd - kuivõrd. Kuid isegi sellisel juhul on inimesel raske keskenduda mingile tegevusele. (Raskete haigushoogude puhul ei saa muidugi rääkidagi mingist tegevusest).
Intensiivse haigushoo perioodil ei saa me teha kuigi palju oma olukorra kergendamiseks. Peame lihtsalt ootama, kuni see lõpeb. Selle kestvus on jällegi individuaalne ja võib jätkuda 3-4 tundi. Seega tuleb varuda kannatust ja see üle elada. Lamage võimalikult liikumatult ja proovige leida asend, mille puhul te tunnete ennast kõige paremini. Irooniline soovitus, mõtleb nii mõnigi menieerik. Haigushoo puhul ei saa rääkida "paremast" enesetundest. Kui te siiski olete leidnud katse-eksituse meetodil asendi, mis ei kutsu esile peapööritust, säilitage see ja lihtsalt oodake. Midagi muud te teha ei saa.
Kui haigushoog tundub taanduvat
Sellest annab tunda pearingluse puudumine, kui te püüate ettevaatlikult pead liigutada ja te suudate oma pilku mingile kindlale punktile kinnistada ilma, et teie silmavaade lakkamatult üles-alla või paremalt-vasakule liiguks. Nüüd on küsimus - mida teha edasi. Mõned arstid soovitavad võimalikult kohe peale haigushoo leevenemist tõusta ja tegutsema asuda. See pidavat olema kõige otstarbekam tasakaalu normaliseerumiseks. Seda on aga paraku lihtsam öelda, kui teha. Meniere`i haigusele on iseloomulik väsimustunne. Ja see on sageli nii tugev, et igasugused katsed ennast voodist välja saada, ebaõnnestuvad. Seega võib siis soovitada lihtsalt käituda selliselt, nagu teile kõige mugavam tundub. Kui suudate tõusta ja mõne lihtsama tegevusega peale hakata, tehke seda. Kui ei, jääge voodisse ja püüdke uinuda. Teie kurnatud organism on tänulik ka selle eest.
Kogenud menieerik taipab ruttu, millised pealiigutused põhjustavad halba enesetunnet ja ta püüab kas vaistlikult või teadlikult neid vältida. See ei ole õige teguviis. Meie tasakaalukeskus on õppimisvõimeline ja suudab enamasti harjuda ka äärmuslikumate olukordadega. Kuid kui me ei anna talle võimalust õppimiseks, ei saa ta seda ka teha. Alguses väga tagasihoidlikult ja siis pisut intensiivsemalt tuleb teha liigutusi, mis pearingluse esile kutsuvad. Kuid kindlasti jälgige iseennast. Kui te tunnete, et mõni liigutus muudab teie enesetunde väga halvaks, vähendage selle intensiivsust - tehke seda liigutust aeglasemalt või siis vähesema ulatusega. Kuid ärge lõpetage! Teie aju vajab kohanemiseks aega.
Kuigi harjutused võivad olukorda veidi parandada, on menieerikute olukord siiski üsna tõsine. Juba järgmine haigushoog võib kogu eelneva vaevanägemise nullida ja tasakaalukeskus unustab õpitu. Järelikult jääb üle alustada kõike jälle algusest. Jälle ettevaatlikud pea- ja kehaliigutused ja organismi vastureaktsioon sellele. Midagi ei ole parata, me peame selle üle elama.
Meniere`i haigus on keeruline veel sellegi poolest, et me ei oska kunagi ennustada selle kulgemist. Kui paljudel inimestel taandub see peale aastakümnete pikkust põdemist, siis teistel inimestel näib see isegi ägenevat. Haigushood, küll mõnevõrra nõrgemad, esinevad uuesti ja tasakaal halveneb pidevalt. Mida teha?
Füsioterapeudid annavad teile harjutusi tasakaalu parandamiseks. Kas neist on kasu? Jah ja ei. Meniere`i haiguse poolt põhjustatud tasakaaluprobleemid erinevad mõne teise haiguse poolt põhjustatutest. Vestlesin hiljuti oma mentori, professor Ilmari Pyykköga sellel teemal. Ta mainis, et kuigi tasakaaluharjutustest on kasu üldise kehalise olukorra parandamisel, ei too need erilist leevendust tasakaaluprobleemide puhul. Seega oleks soovitav teha päeva jooksul üldfüüsiliselt tugevdavaid harjutusi lisades neile ka mõningaid tasakaaluharjutusi, kuid kindlasti mitte viimastega üle pakkuda. Selle asemel soovitas ta liikumist vahelduvates tingimustes - erineval maastikul ja linnaliikluses, kusjuures suund oleks tasaselt maastikult looduslikumale ja kõrvaltänavatel liikumisest peatänavate elava liikluseni. Kindlasti soovitab professor vaimset tegevust, millest parim on lühiajaline meditatsioon või jooga. Kui kellelegi ei meeldi passiivne paigalistumine, on võimalus mediteerimist läbi viia ka aktiivses vormis ühendades selle mõtestatud tai-chi, qigongi või asahiga. Kindlasti ei tohi jääda ennast haletsema. See on halvim, mida keegi võib oma tervise jaoks teha.
Heinar Kudevita
Intensiivse haigushoo perioodil ei saa me teha kuigi palju oma olukorra kergendamiseks. Peame lihtsalt ootama, kuni see lõpeb. Selle kestvus on jällegi individuaalne ja võib jätkuda 3-4 tundi. Seega tuleb varuda kannatust ja see üle elada. Lamage võimalikult liikumatult ja proovige leida asend, mille puhul te tunnete ennast kõige paremini. Irooniline soovitus, mõtleb nii mõnigi menieerik. Haigushoo puhul ei saa rääkida "paremast" enesetundest. Kui te siiski olete leidnud katse-eksituse meetodil asendi, mis ei kutsu esile peapööritust, säilitage see ja lihtsalt oodake. Midagi muud te teha ei saa.
Kui haigushoog tundub taanduvat
Sellest annab tunda pearingluse puudumine, kui te püüate ettevaatlikult pead liigutada ja te suudate oma pilku mingile kindlale punktile kinnistada ilma, et teie silmavaade lakkamatult üles-alla või paremalt-vasakule liiguks. Nüüd on küsimus - mida teha edasi. Mõned arstid soovitavad võimalikult kohe peale haigushoo leevenemist tõusta ja tegutsema asuda. See pidavat olema kõige otstarbekam tasakaalu normaliseerumiseks. Seda on aga paraku lihtsam öelda, kui teha. Meniere`i haigusele on iseloomulik väsimustunne. Ja see on sageli nii tugev, et igasugused katsed ennast voodist välja saada, ebaõnnestuvad. Seega võib siis soovitada lihtsalt käituda selliselt, nagu teile kõige mugavam tundub. Kui suudate tõusta ja mõne lihtsama tegevusega peale hakata, tehke seda. Kui ei, jääge voodisse ja püüdke uinuda. Teie kurnatud organism on tänulik ka selle eest.
Kogenud menieerik taipab ruttu, millised pealiigutused põhjustavad halba enesetunnet ja ta püüab kas vaistlikult või teadlikult neid vältida. See ei ole õige teguviis. Meie tasakaalukeskus on õppimisvõimeline ja suudab enamasti harjuda ka äärmuslikumate olukordadega. Kuid kui me ei anna talle võimalust õppimiseks, ei saa ta seda ka teha. Alguses väga tagasihoidlikult ja siis pisut intensiivsemalt tuleb teha liigutusi, mis pearingluse esile kutsuvad. Kuid kindlasti jälgige iseennast. Kui te tunnete, et mõni liigutus muudab teie enesetunde väga halvaks, vähendage selle intensiivsust - tehke seda liigutust aeglasemalt või siis vähesema ulatusega. Kuid ärge lõpetage! Teie aju vajab kohanemiseks aega.
Kuigi harjutused võivad olukorda veidi parandada, on menieerikute olukord siiski üsna tõsine. Juba järgmine haigushoog võib kogu eelneva vaevanägemise nullida ja tasakaalukeskus unustab õpitu. Järelikult jääb üle alustada kõike jälle algusest. Jälle ettevaatlikud pea- ja kehaliigutused ja organismi vastureaktsioon sellele. Midagi ei ole parata, me peame selle üle elama.
Meniere`i haigus on keeruline veel sellegi poolest, et me ei oska kunagi ennustada selle kulgemist. Kui paljudel inimestel taandub see peale aastakümnete pikkust põdemist, siis teistel inimestel näib see isegi ägenevat. Haigushood, küll mõnevõrra nõrgemad, esinevad uuesti ja tasakaal halveneb pidevalt. Mida teha?
Füsioterapeudid annavad teile harjutusi tasakaalu parandamiseks. Kas neist on kasu? Jah ja ei. Meniere`i haiguse poolt põhjustatud tasakaaluprobleemid erinevad mõne teise haiguse poolt põhjustatutest. Vestlesin hiljuti oma mentori, professor Ilmari Pyykköga sellel teemal. Ta mainis, et kuigi tasakaaluharjutustest on kasu üldise kehalise olukorra parandamisel, ei too need erilist leevendust tasakaaluprobleemide puhul. Seega oleks soovitav teha päeva jooksul üldfüüsiliselt tugevdavaid harjutusi lisades neile ka mõningaid tasakaaluharjutusi, kuid kindlasti mitte viimastega üle pakkuda. Selle asemel soovitas ta liikumist vahelduvates tingimustes - erineval maastikul ja linnaliikluses, kusjuures suund oleks tasaselt maastikult looduslikumale ja kõrvaltänavatel liikumisest peatänavate elava liikluseni. Kindlasti soovitab professor vaimset tegevust, millest parim on lühiajaline meditatsioon või jooga. Kui kellelegi ei meeldi passiivne paigalistumine, on võimalus mediteerimist läbi viia ka aktiivses vormis ühendades selle mõtestatud tai-chi, qigongi või asahiga. Kindlasti ei tohi jääda ennast haletsema. See on halvim, mida keegi võib oma tervise jaoks teha.
Heinar Kudevita
