Selles ajakirjas:
1. Lugejale
2. Tinnitus Hiinas
3. Tinnituse taga võib olla lihaspinge
4. Nii sünnib uus ravim
5. Uskuda või mitte?
6. Üllatav avastus: pea kõik, mis inimesed on vee joomise kohta teadnud, on vale
7. Miks ei ole kõrvaküünla kasutamine kõrvavaigu eemaldamiseks ohutu alternatiiv?
© Selles ajakirjas olevate mistahes artiklite kopeerimine ilma allikale viitamata on keelatud.
Lugejale
Ikka ja jälle küsitakse, millega ravida eelkõige tinnitust, aga ka Meniere`i haigust. Ja ikka ja jälle pean vastama, et ravi, vähemalt meditsiinilist, ei ole olemas. Tõsi küll, mõned laboratooriumi tasandil läbi viidud katsed on olnud edukad, kuid need vajavad veel palju tööd ning õnnestumisi enne, kui mingist ravist võiks rääkida. Ei teata ju veel kuigi palju nende nähtuste tagamaadestki, sest arstide selgitused on sageli erinevad. Tinnitus on tagajärg, mitte diagnoos. Seega tuleb ravida seda põhjustanud haiguslikku seisundit. Kuna aga tinnitus tekib nii mitmel erineval põhjusel, siis ei saa olla ka standardiseeritud ravi. Meniere`i haiguse puhul ei teata isegi selle tekkepõhjust, järelikult pole selge ka ravi.
Kui meditsiinilist ravi ei ole olemas, siis ei tähenda see automaatselt, et ei ole olemas ka mingit võimalust olukorra leevendamiseks. Kuid nüüd põrkame kohe esimesele raskusele. Niihästi tinnituse, kui ka Meniere`i haigusega toimetulekuks peavad inimesed ise näitama üles omapoolset aktiivsust. See aga tähendab seda, et me peame väljuma oma mugavustsoonist, mille me oleme ise endale loonud. Me peame muutma oma mõningaid harjumusi ja tõekspidamisi. Kindlasti peame vaatama üle oma igapäevase menüü ja tegema selles mõningaid muudatusi. Võimalik, et peame muutma ona eluviisi. See ei meeldi meile? Aga liikumispuudega inimesele ei meeldi kindlasti ka karkude või muude käimisabivahendite kasutamine, kuulmispuudega inimene jätaks meeleldi ära kuuldeaparaadi jne. Meie harjumuste muutmine ongi selleks abivahendiks, mis võib aidata meil toime tulla tüütava ja stressitekitava nähtusega, nagu seda on tinnitus või Meniere`i haigus.
Kui meditsiinilist ravi ei ole olemas, siis ei tähenda see automaatselt, et ei ole olemas ka mingit võimalust olukorra leevendamiseks. Kuid nüüd põrkame kohe esimesele raskusele. Niihästi tinnituse, kui ka Meniere`i haigusega toimetulekuks peavad inimesed ise näitama üles omapoolset aktiivsust. See aga tähendab seda, et me peame väljuma oma mugavustsoonist, mille me oleme ise endale loonud. Me peame muutma oma mõningaid harjumusi ja tõekspidamisi. Kindlasti peame vaatama üle oma igapäevase menüü ja tegema selles mõningaid muudatusi. Võimalik, et peame muutma ona eluviisi. See ei meeldi meile? Aga liikumispuudega inimesele ei meeldi kindlasti ka karkude või muude käimisabivahendite kasutamine, kuulmispuudega inimene jätaks meeleldi ära kuuldeaparaadi jne. Meie harjumuste muutmine ongi selleks abivahendiks, mis võib aidata meil toime tulla tüütava ja stressitekitava nähtusega, nagu seda on tinnitus või Meniere`i haigus.
Juba muistsed hiinlased tundsid pearinglust ja ravisid patsiente ravimtaimedega
Hiinlased avastasid võib-olla esimestena ajaloos, et pearingluse probleemid liituvad sisekõrvahaigusega, sest läänemaailmas avastati see seos alles paljude sajandite pärast. Tinnituse põhjustena nimetati „Feng, Tan ja Xu”, millega väljendati hiina meditsiini arusaama inimorganismi funktsioonidest.
„Feng” tähendab „Gan Yang Shang Kang”-i, mis vastab üsna täpselt läänemaailma mõistele neuro-endokriinilise immuunsussüsteemi ja vereringesüsteemi kohta. Patsiendil võib sellisel juhul esineda pearinglust, peavalu või survetunnet peas, ärritust, vihasööste, unetust, tinnitust, näo punetust või kõrget vererõhku.
„Tan”-i poolt põhjustatav „Pi Wei Shi Chang” on teatud seedehäire. Patsiendil esineb pearinglust, „raske pea” tunnet, survetunnet rinnas, iiveldust, oksendamisvajadust ja seedehäireid.
"Xu” tähendab „Yin Xu”-d, mis viitab aju ülekoormusele, korratule toitumisele ja seksuaalsele hüperaktiivsusele. Väljendil „Xu” on väga lai ja keeruline mõiste.
Haiguste diagnoosiks kasutati hiina pärimusliku meditsiini kogu arsenali. Nendeks olid Wang (vaatle), Wen (nuusuta), Qie (katsu pulssi).
Iga pearinglustüübi jaoks kasutati selleks sobivaid ravimtaimi. „Feng”-i puhul kasutati „Tian Ma Gou Teng Yin”-i, milles on mitmesuguseid pluss ja miinus aineosakesi erinevatest taimedest. „Tan”-i puhul anti patsiendile „Ban Xia Bai Zhu Tian Ma Tang”-i, mis sisaldab samuti pluss ja miinus osakesi. „Xu” jaoks määrati patsiendile „Gui Pi Tang”-i, mis oli ette nähtud ebareeglipärase toitumise vastukaaluks või „You Gui Yin”-i, mis pidi parandama mitmesuguseid probleeme seksuaalelus. „Zuo Gin Yin”-i pluss ja miinus aineosakesi kasutati eriti krooniliste haiguste puhul. Patsiendile soovitati ka kerget dieeti, puhkust hämaras ruumis ja positiivset ellusuhtumist. Lisaks sellel võidi talle soovitada mitmesuguseid taimemähiseid jalgade, naba ja väliskõrva piirkondadesse. Levinud oli ka magamine ravimtaimedega täidetud padi pea all ja akupunktsiooni punktide mõjutamisel põhinevat teraapiat.
Iidse hiina meditsiini ja tänapäevase läänemaailma arstiteaduse saavutustel põhinev ravi on tulemusrikas.
Ehkki kaasaegne meditsiin on kasutusel ka tänapäevases Hiinas, ei ole sellegipoolest unustusse vajunud ka vanad traditsioonid. Paljudes hiina haiglates on osakonnad, kus patsiente ravitakse nende soovi korral traditsiooniliste meetoditega ja ülikoolides õpetatakse noori tudengeid tundma ja kasutama ravimtaimi. Kui ravimitega ei õnnestu leevendada Meniere`i haigust, kasutatakse ka Hiinas tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid, nagu vedelikusurvet alandavaid lõikusi, paigaldatakse šunte, lõigatakse läbi tasakaalunärv, nagu see toimub ka läänemaailma haiglates.
Traditsioonilise hiina meditsiini arendamises on oluline osa tänapäevasel tipptehnoloogial.
Traditsioonilisele meditsiinile kaasaegsete ravimeetodite lisamine avab uusi võimalusi ravis. Kasutades tänapäevaseid teaduse tulemusi bioloogias, farmakoloogias ning muid meditsiinialaseid saavutusi. Hea näide sellest on tänapäevase bioloogia ühendamine traditsioonilise hiina meditsiiniga. Iidsete hiina arstide tõekspidamiste tundmaõppimine on võtmeks võimalikult looduslähedase, kuid samas efektiivse meditsiini arendamisele.
Geneetiline uurimus ühendub „Bian Zheng Lun Zhi”-s. Näiteks pearingluse põhjuste väljaselgitamine „Feng, Tan ja Xu” abil liitub hiina meditsiini põhiküsimusega „Bian Zheng Lun Zhi”-ga. Eelmise sajandi lõpuaastatest alates on nanotehnoloogiat kasutatud, et tõhustada ravimtaimede raviomadusi. Analüütilist keemiat on kasutatud, et selgitada taimede raviomadusi. Kõikidest jõupingutustest hoolimata ei ole siiani suudetud välja töötada ühtegi uut ravimit, mis oleks abiks Meniere`i haigust põdevatele inimestele.
„Feng” tähendab „Gan Yang Shang Kang”-i, mis vastab üsna täpselt läänemaailma mõistele neuro-endokriinilise immuunsussüsteemi ja vereringesüsteemi kohta. Patsiendil võib sellisel juhul esineda pearinglust, peavalu või survetunnet peas, ärritust, vihasööste, unetust, tinnitust, näo punetust või kõrget vererõhku.
„Tan”-i poolt põhjustatav „Pi Wei Shi Chang” on teatud seedehäire. Patsiendil esineb pearinglust, „raske pea” tunnet, survetunnet rinnas, iiveldust, oksendamisvajadust ja seedehäireid.
"Xu” tähendab „Yin Xu”-d, mis viitab aju ülekoormusele, korratule toitumisele ja seksuaalsele hüperaktiivsusele. Väljendil „Xu” on väga lai ja keeruline mõiste.
Haiguste diagnoosiks kasutati hiina pärimusliku meditsiini kogu arsenali. Nendeks olid Wang (vaatle), Wen (nuusuta), Qie (katsu pulssi).
Iga pearinglustüübi jaoks kasutati selleks sobivaid ravimtaimi. „Feng”-i puhul kasutati „Tian Ma Gou Teng Yin”-i, milles on mitmesuguseid pluss ja miinus aineosakesi erinevatest taimedest. „Tan”-i puhul anti patsiendile „Ban Xia Bai Zhu Tian Ma Tang”-i, mis sisaldab samuti pluss ja miinus osakesi. „Xu” jaoks määrati patsiendile „Gui Pi Tang”-i, mis oli ette nähtud ebareeglipärase toitumise vastukaaluks või „You Gui Yin”-i, mis pidi parandama mitmesuguseid probleeme seksuaalelus. „Zuo Gin Yin”-i pluss ja miinus aineosakesi kasutati eriti krooniliste haiguste puhul. Patsiendile soovitati ka kerget dieeti, puhkust hämaras ruumis ja positiivset ellusuhtumist. Lisaks sellel võidi talle soovitada mitmesuguseid taimemähiseid jalgade, naba ja väliskõrva piirkondadesse. Levinud oli ka magamine ravimtaimedega täidetud padi pea all ja akupunktsiooni punktide mõjutamisel põhinevat teraapiat.
Iidse hiina meditsiini ja tänapäevase läänemaailma arstiteaduse saavutustel põhinev ravi on tulemusrikas.
Ehkki kaasaegne meditsiin on kasutusel ka tänapäevases Hiinas, ei ole sellegipoolest unustusse vajunud ka vanad traditsioonid. Paljudes hiina haiglates on osakonnad, kus patsiente ravitakse nende soovi korral traditsiooniliste meetoditega ja ülikoolides õpetatakse noori tudengeid tundma ja kasutama ravimtaimi. Kui ravimitega ei õnnestu leevendada Meniere`i haigust, kasutatakse ka Hiinas tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid, nagu vedelikusurvet alandavaid lõikusi, paigaldatakse šunte, lõigatakse läbi tasakaalunärv, nagu see toimub ka läänemaailma haiglates.
Traditsioonilise hiina meditsiini arendamises on oluline osa tänapäevasel tipptehnoloogial.
Traditsioonilisele meditsiinile kaasaegsete ravimeetodite lisamine avab uusi võimalusi ravis. Kasutades tänapäevaseid teaduse tulemusi bioloogias, farmakoloogias ning muid meditsiinialaseid saavutusi. Hea näide sellest on tänapäevase bioloogia ühendamine traditsioonilise hiina meditsiiniga. Iidsete hiina arstide tõekspidamiste tundmaõppimine on võtmeks võimalikult looduslähedase, kuid samas efektiivse meditsiini arendamisele.
Geneetiline uurimus ühendub „Bian Zheng Lun Zhi”-s. Näiteks pearingluse põhjuste väljaselgitamine „Feng, Tan ja Xu” abil liitub hiina meditsiini põhiküsimusega „Bian Zheng Lun Zhi”-ga. Eelmise sajandi lõpuaastatest alates on nanotehnoloogiat kasutatud, et tõhustada ravimtaimede raviomadusi. Analüütilist keemiat on kasutatud, et selgitada taimede raviomadusi. Kõikidest jõupingutustest hoolimata ei ole siiani suudetud välja töötada ühtegi uut ravimit, mis oleks abiks Meniere`i haigust põdevatele inimestele.
Tinnituse taga võib olla lihaspinge
Milles on küsimus?
On olukordi, mille puhul lihasjäikus võib põhjustada kõrvade kohisemist, helisemist, undamist, vilistamist. Samuti võivad kõrvad sügeleda. Kuulmiprobleemide puhul tuleb külastada kõrvaarsti, kuid mõnikõrd võib olla abi lihaste lõdvestamisest.
Kael ja õlavöö on pinges, peas on survetunne ja kõrvus sahiseb või undab. Kas tundub tuttav olevat? Asjast räägib sporditerapeut Riina Kukkonan Kajaanist.
„Oma töös olen kokku puutunud sellise olukorraga, kui inimene kurdab kõrvus kostva kõrvalheli pärast. See võib esineda mõlemas kõrvas, kuid enamasti on küsimus ainult ühest kõrvast. Heli võib olla igal inimesel erinev”, räägib Riina Kukkonen.
Selline olukord on üsna tavaline, kinnitab ka ENT professor Antti Mäkitie, kes on Helsingi ülikooli professor ja peaarst kõrva-, nina- ja kurguhaiguse kliinikus.
„See on loogiline, kuna kaela- ja õlalihased kinnituvad koljupõhjale ja kõrvade lähedale. Osalt võib olla põhjus ka vereringehäiretes. Sellisel juhul lisanud see lihaspingele, mis vallandub kõrvus kostva suminana.” selgitab Mäkitie.
Kui küsimus on lihaspinges, on seda võimalik parandada
Riina Kukkonen
Tinnitus on lai mõiste, mille alla kuuluvad kõikvõimalikud helid, mida inimene kuule, kuid millel ei ole välist heliallikat.
„Lihaskond on väga keeruline mehhanism, ja selle tegevus võib mõnel juhul avalduda heliaistingutena,” räägib sporditerapeut Kukkonen. „Tinnitusprobleemida puhul tuleb siiski kõigepealt pöörduda kõrvaarsti poole, kes teeb kindlaks kõrvade seisukorra. Tinnitus võib tavaliselt olla mürarikkas keskkonnas viibimise tulemus.
Kaela- ja õlavöö lihaste pingesolekust ja sellest tingitud tinnitusest pääseb vabaks massaaži ja sobiva liikumisteraapia abil. See aitab taastada kaela- ja seljalihaste loomuliku elastsuse.
Üks suhteliselt vähetuntud tinnituse põhjustaja peitub lõualuu lihastes või vales hambumises. Spetsiaalselt valitud füsioteraapilised harjutused võivad sellisel juhul olla abiks.
Ka kõrvade sügelemine võib olla sümptom
Otseseid uuringuid tinnituse ja lihaste pingesoleku vaheliste seoste kohta ei ole Kukkonen seni kirjandusest leidnud, kuid mõnikord tuleb tema vastuvõtule inimesi, kelle tinnituse puhul aitab asjatundja poolt tehtud massaaž.
„Selliste juhtumite puhul on peaaegu alati küsimuses ka peavalu või lõualuu lihaste probleem. Hambumisel võib olla probleemiks see, et ülemised ja alumised hambad ei lähe sümmetriliselt kokku või on üks pool lõualuust lõtv samas kui teine pool on väga pingul. Selle tulemusena tekib lõua ja kaela piirkonnas väga tugev lihaspinge. Inimene püüab suruda pidevalt hambaid kokku, kuid see ei õnnestu ja tekkinud lihaspinge avaldub tinnitusena. Mõnikord on klient kurtnud ka, et kõrvad sügelevad lakkamatult. Sümptomid ei ole iseenesest ohtlikud, kuid kiire meditsiiniline sekkumine võib aidata kaasa teraapiaseansside vähendamisele,” mainib Kukkonen. Tinnitus võib tema sõnade järgi halvendada inimese elukvaliteeti ja lõõgastumist, mis omakorda võib kaasa tuua olukorra, mille puhul magamatus võib omakorda põhjustada lihaspinget.
Kui küsimuses on lihaspingest põhjustatud tinnitus, siis on lootust, et sellest võib asjatundliku abi korral vabaneda.
Otseseid uuringuid tinnituse ja lihaste pingesoleku vaheliste seoste kohta ei ole Kukkonen seni kirjandusest leidnud, kuid mõnikord tuleb tema vastuvõtule inimesi, kelle tinnituse puhul aitab asjatundja poolt tehtud massaaž.
„Selliste juhtumite puhul on peaaegu alati küsimuses ka peavalu või lõualuu lihaste probleem. Hambumisel võib olla probleemiks see, et ülemised ja alumised hambad ei lähe sümmetriliselt kokku või on üks pool lõualuust lõtv samas kui teine pool on väga pingul. Selle tulemusena tekib lõua ja kaela piirkonnas väga tugev lihaspinge. Inimene püüab suruda pidevalt hambaid kokku, kuid see ei õnnestu ja tekkinud lihaspinge avaldub tinnitusena. Mõnikord on klient kurtnud ka, et kõrvad sügelevad lakkamatult. Sümptomid ei ole iseenesest ohtlikud, kuid kiire meditsiiniline sekkumine võib aidata kaasa teraapiaseansside vähendamisele,” mainib Kukkonen. Tinnitus võib tema sõnade järgi halvendada inimese elukvaliteeti ja lõõgastumist, mis omakorda võib kaasa tuua olukorra, mille puhul magamatus võib omakorda põhjustada lihaspinget.
Kui küsimuses on lihaspingest põhjustatud tinnitus, siis on lootust, et sellest võib asjatundliku abi korral vabaneda.
Nii sünnib uus ravim
Uue ravimi väljatöötamiseks kulub keskmiselt üle 10 aasta. Ravimite väljatöötamine hõlmab mitmeid etappe ja ebaõnnestumise oht on märkimisväärne. Ravimite väljatöötamisega tegelevad sajad teadlased ja tuhanded patsiendid üle maailma.
Uue ravimi väljatöötamine algab alati meditsiinilisest vajadusest. Ainult umbes kolmandikul 30 000 teadaolevast haigusest on tõhus ravi. Tulevikus võib uue ravimi väljatöötamise protsess olla kiirem kui praegu. Ravimite väljatöötamine toimub üha enam farmaatsiatööstuse ja akadeemiliste uuringute koostöös. See avab huvitavaid tulevikuväljavaateid ja kiirendab ravimite väljatöötamist.
Ravimite väljatöötamisel on mitu etappi
Ravimite väljatöötamine algab uuritava aine valimisega. Eesmärk on seejärel leida inimkehast valk, millel on selle haiguse või sümptomi kujunemisel võtmeroll. Eesmärk on mõjutada seda valku ravimimolekuliga. Tuhandete ravimimolekulide seas sõelutakse välja mõned arendamiseks sobivad molekulid, mis esialgsete vaatluste põhjal toimivad soovitud viisil. Lõpuks arendatakse ainult üks neist valmis ravimiks. See valitud molekul teeb seda, mida inimkeha valgu jaoks algselt sooviti. Ravim on patenteeritud varakult Sageli patenteeritakse ravimid arengu varases staadiumis. Edasistes uuringutes modifitseeritakse ja testitakse ravimi molekule, et muuta ravim võimalikult tõhusaks ja hästi talutavaks. Esialgse idee ja laboratoorsete uuringute põhjal on veel palju teha, et valmis ravim patsientidele kättesaadavaks muuta. Farmatseutilise preparaadi vorm on formuleeritud näiteks tableti või kapslina, uuritakse selle säilivusaega ja kujundatakse pakendi vorm. Lisaks tuleb hinnata ravimi kokkusobivust teiste ravimitega.
Inimestel uuritakse ravimit kolmes etapis
Ravimi kliinilised uuringud koosnevad kolmest faasist. I etapp Kui laboratoorsed testid ja loomkatsed on kinnitanud, et uuritav ravim on inimestele piisavalt ohutu, võib alustada esimesi inimkatseid. Sel hetkel on ravimit juba mitu aastat uuritud. Inimkatseteks on alati vaja autoriteedi luba. Esialgu testitakse ravimit mõnekümne terve ja vabatahtliku katsealuse peal. Varasematel etappidel testitakse patsientidel ainult vähivastaseid ravimeid. Testid uurivad ravimi käitumist organismis ja tagavad selle ohutuse. Uuringuid alustatakse väga väikese ravimiannusega, mida aja jooksul lisatakse. II etapp Järgmises etapis saab ravimit testida tegelikel patsientidel, et saada aimu selle kavandatud efektiivsusest. Uuringutega on hõlmatud mõnisada patsienti. Ravimi annustamine määratakse kindlaks ka II faasis. Samal ajal kogutakse rohkem teavet selle ohutuse kohta. III etapp Kolmandas faasis testitakse ravimit laiemalt kuni tuhandetel patsientidel üle maailma. See annab põhjalikumaid tõendeid selle tõhususe ja ohutuse kohta.
Kolmanda faasi uuringute eesmärk on tõestada ravimi efektiivsust ja ohutust statistiliselt olulisel viisil. Kui uuringud on edukad ja ravim osutub võrdlusravist oluliselt tõhusamaks ja / või ohutumaks, võib taotleda ravimiametilt müügiluba. Müügiluba ja ravimi asendatavus Uue ravimi müügiloa taotlemiseks Euroopas kulub umbes aasta. Euroopa Ravimiamet (EMA) kontrollib toote omadusi ja sobivust. Selleks, et Soomes saaks patsient ravimi eest hüvitist, peab ravimiettevõte taotlema ravimi hüvitamist ravimite hinnaametist (Hila). Ravimi hinna ja hüvitamise otsustab hinnakomisjon.
Ravimi taluvust jälgitakse pidevalt
Valminud ravimi uurimistöö ei lõpe ravimi turule toomisega. Farmaatsiaettevõtted ja ametiasutused koguvad pidevalt teavet ravimite kasulikkuse ja nende kahjulike kõrvaltoimete kohta. Soomes teatatakse kõrvaltoimetest ravimiohutuse ja -arenduse keskusele Fimea. Ravimi uuringute ajal patsientidel täheldatud kõrvaltoimed on registreeritud ravimi pakendi infolehel. Nimekirja täiendatakse pidevalt, kuna ravim on turul ja seda kasutavad miljonid inimesed. See annab uut teavet ravimi ja selle kasutamise kohta. Patent annab ainuõiguse piiratud ajaks Uuel ravimil on patendikaitse. Patendikaitse ravimite leiutistele kehtib maksimaalselt 20 aastat ja suur osa sellest ajast kulub arendusetapile. Pärast patendikaitse lõppemist võivad ka teised ravimitootjad hakata tootma oma geneerilisi ravimeid.
Lühidalt: uue ravimi väljatöötamine algusest lõpuni
1. Leitakse keskne mehhanism, mis mõjutab haiguse või sümptomi tekkimist
2. Kujundatakse ravimimolekulid, mis mõjutavad seda toimimiskohta
3. Ravimit testitakse laboris
4. Edasiseks väljatöötamiseks valitud ravimi ohutust uuritakse katseloomadega
5. Alustatakse kliinilisi uuringuid väikese arvu katsealustega
6. Patsientidel uuritakse ravimi annustamist ja ohutust ning esialgset efektiivsust
7. Ravimi efektiivsust ja ohutust uuritakse suuremal arvul patsientidel.
8. Ravimile taotletakse müügiluba
9. Ravimile taotletakse hüvitist
10. Ravim lastakse turule ning jälgitakse selle tõhusust ja ohutust
Pfizer on pühendunud loomade inimlikule kohtlemisele kõigis uurimistöö etappides. Biomeditsiiniliste uuringute, arendustegevuse ja ravimite registreerimise üks osa on laboratoorsed testid loomadega. Paljud uurimistöö etapid on juba läbi viidud loomaväliste meetoditega.
Praeguste teadmiste ja regulatiivsete nõuete kohaselt on aga vaja teha loomkatseid, et saaksime välja töötada elupäästvaid ravimteraapiaid. Pfizer on pühendunud loomade inimlikule kohtlemisele kõigis uurimistöö etappides. Iga uuringu alguses vaadatakse üle katseloomade kasutamise ja võimalike alternatiivsete teaduslike meetodite kasutamise eetiline hinnang. Pfizer arendab koostöös tööstuse ja teiste osalejatega pidevalt alternatiivseid uurimismeetodeid, et vähendada katseloomade kasutamist teadustöös.
Pfizer Soomes loomkatseid ei tee.
https://www.pfizer.fi/tutkimus/nain-syntyy-uusi-laake
NB! Eelpool toodud andmete põhjal on raske uskuda, et Pfizer ja teised samalaadsed firmad suutsid COVID-19 vaktsiini välja töötada, testida ja sellele müügiloa saada tunduvalt lühema ajaga.
Uskuda või mitte?
Käesolev artikkel on pärit soome suurimast vestlusvõrgustikust Suomi 24. Tõlkides püüdsin muuta väljenduslaadi nii vähe, kui võimalik. Artiklis avaldatut ei maksa väga tõsiselt võtta.
https://keskustelu.suomi24.fi/t/3514440/kaikilla-joilla-tinnitys--lukekaa!
Kõik, kellel on tinnitus, lugege seda!
Kõik need, kellel on tinnitus, peaksid proovima massaaži. Kui olete huvitatud, lugege allpoololevat kirjutust.
Spetsiaalse massaaži abil on võimalik vähendada tinnitust väga suurel määral, isegi nii palju, et see muutub peaaegu olematuks.
Tuleb alustada kuuma, kuid mitte liiga kuuma linaga, mis laotatakse patsiendi seljale. Patsient peab seejuures lamama kõhuli. Masseerija võib peale lina paigaldamist alustada massaaži läbi lina ükskõik kuidas. Kuid kindlasti tuleb jälgida, et masseerija tõstaks aeg-ajalt kahe sõrme abil patsiendi nahka üles umbes sekundiks igast kohast. See peab kestma umbes 10 minutit, peale mida patsient keerab ennast seljale. Masseerija vaatenurgast nähtuna peaks patsient olema sirges asendis.
Kui asend on vahetunud, asetab masseerija käed patsiendi pea alla, surudes sõrmedega kaelale mõlemalt poolt üheaegselt.
Kui kõik on sooritatud õigesti, peaks patsient tundma kerget pearinglust (ärge kartke – see ei ole pearinglushoog).
Kui see pearinglus on möödunud, asetab masseerija käed (patsiendi) pealaele ja ajab sõrmed laiali, nii et need katavad võimalikult suure osa peast, surub sõrmeotstega patsiendi pead. Seda jätkatakse pea eri osades.
Kui ka see on tehtud õigesti, tunneb patsient silmades põletavat tunnet. See tähendab vaid seda, et seni on kõik tehtud õigesti. Seda korratakse mitu korda, siis võib patsient tõusta ja masseerida ise oma nina. Kui te ei tea, kuidas seda tehakse, selgitan seda.
-asetatakse sõrmed ninakülgedele ja hakatakse hõõruma ehk siis liigutatakse sõrmi üles ja alla võimalikult mitu korda, kuid mitte liiga kiiresti.
Mis toimub?
-hõõrumine parandab neuronite ja lihaste pingul kohad, mis on mingil moel ühenduses kõrvadega.
-peamassaažiga kaotatakse sisemine surve kõrvadest, mis ulatub ka silmadesse. (patsient ei tunne survet silmades, kuid see on seal)
-nina hõõrumisega parandatakse vererõhku
Kas sa ise oled seda proovinud?
Jah, iga päev. Aitab väga hästi.
Kui ma proovin seda teha, aga midagi ei muutu?
Võib-olla ma seletasin seda liiga keeruliselt või valesti.
Kuidas see on võimalik?
Miks mitte? Kõik on võimalik.
Mul on suur süljeeritus, miks?
Sul on vist liiga palju mikroobe kaelas, eemalda need võimalikult ruttu. Jookse 500 meetrit ja peatu. Mikroobid lahkuvad kaelast koos süljega. Hoidu külma ilma eest.
Kas sa oled arst või midagi sellist?
Ei, ma olen iseõppinud ja minu juhendaja on olnud arst. Ma olen ise peaaegu kurt, kuid helid ei vaeva mind seda meetodit kasutades. On tehtud kindlaks, et minu kuulmine isegi paraneb aegamööda. Kui helid vähenevad, siis kuulmine paraneb ja kuuled rohkem ja paremini, kui sa seda tahad.
Üllatav avastus: pea kõik, mis inimesed on vee joomise kohta teadnud, on vale
Avaldatud: 18 september, 2021
Kui oled veetnud aega sotsiaalmeedias või käinud siis on soovitatud rohkem vett juua. Kuulsused kannavad kaasas suuri veelähkreid ja kõiksugu asjatundjad soovitavad ohtralt vett juua. Mõnedel veepudelitel on isegi peal kiri, et joo rohkem.
Väidetakse, et midagi rohkem juua vett, seda parem on mälu ja vaimne tervis, seda rohkem on energiat. „Joo vett” tähendab juba sisuliselt sama, mis „ole terve”. Aga mida see tegelikult tähendab? Joomist soovitatakse enamasti siis, kui inimene on mingi koguse vedelikku kaotanud, räägib USA Michigani osariigi Oaklandi ülikooli nefroloogia abiprofessor dr Joel Topf.
Samas aga, nagu räägib Alabama ülikooli teadlane Kelly Anne Hyndman väljaandele New York Times, ei tee lihtsalt vee suurem joomine inimest tervemaks. Piisav vedeliku kogus on oluline, aga enamasti pole inimestel puudust ning lihtsalt pidev joomine päeva jooksul pole vajalik.
Piisav vedelikukogus tähendab elektrolüütide nagu naatriumi ja vee piisavat kogust organismis, aga selle saavutamiseks pole vaja pidevalt klaasi kummutada.
Üldine soovitus on juua päeva jooksul 8 suurt klaasitäit vedelikku. See on aga müüt, räägib Wayne’i ülikooli sporditeadlane Tamara Hew-Butler. Rolli mängivad keha suurus, õhutemperatuur ja higistamine. 100-kilone inimene, kes on just läbinud 15 kilomeetrit kuuma käes vajab selgelt rohkem vedelikku kui 60-kilone kontoritöötaja, kes on päev läbi olnud konditsioneeriga ruumis.
Vedeliku kogus sõltub ka tervisest. Südamerikke või neerukividega isik vajab erinevas koguses vedelikku võrreldes näiteks isikuga, kes võtab diureetikume (urineerimist soodustavaid aineid). Rohkem tuleb juua, kui oled haige, oksendad ja kõht on lahti.
Enamuse noorte ja tervete inimeste puhul kehtib reegel, et juua tuleb siis, kui on janu, räägib dr Topf. Vanemaealistel on soovitav joomisele tähelepanu pöörata, sest vanusega kaob janutaju. Erinevalt aga levinud arvamusest pole vaja vaadata oma uriini värvi. Jah, on võimalik, et tumekollane uriin näitab vedelikupuudust, aga teaduslikult pole tõestatud, et uriini värv sõltub üksnes tarbitud vedeliku kogusest.
Samuti pole vaja tingimata juua ainult vett, nagu soovitatakse. Piisab ükskõik millisest joogist, näiteks gaseeritud jookidest või mahladest. Üks levinud arvamus on, et alkohoolsed või kofeiiniga joogid viivad organismist vedeliku välja, aga see pole tõsi. 2016. aastal läbi viidud vastav uuring näitas, et pole vahet, kas juua janu korral vett, õlut, kohvi või teed – mõju on sama.
Vedelikku saab ka toitudest. Vedeliku kogust aitavad tõsta puuviljad, juurviljad, supid ja kastmed. Toidu seedimisega eraldub samuti vett ja see aitab omakorda janu kustutada.
Mõned spordijookide reklaamid väidavad, et inimene peab pidevalt taastama elektrolüüte. Samas pole sel mingi teaduslikku põhjendust. Elektrolüüdid nagu naatrium, kaalium, kloriid ja magneesium ehk nö laetud ained on olemas kehavedelikes (nagu veri ja uriin) ning aitavad tagada vee tasakaalu. Nad on olulised närvide, lihaste, aju ja südame tegevuseks.
Kui inimene on janus, siis organismis elektrolüütide tase kasvab, mille tulemusel hakkab eralduma hormooni vasopressiin, mis omakorda vähendab uriini kogust ja vedelik läheb tagasi organismi, korvates nõnda vedeliku puudust. Seega – kui kaotad vedelikku sportides või haiguse tagajärjel, pole vaja kohe elektrolüüte spordijookidega korvata. Enamus inimesi saab piisavas koguses elektrolüüte toidust.
Kuigi arvatakse, et suurem vee kogus on kasulik, siis nii see ei ole. Mõned neeruhaigustega inimesed võivad end tunda paremini kui rohkem joovad, kuna neil on probleeme janu äratundmisega. Aga enamus terveid inimesi, kes kaebavad, et tunnevad end kehvasti vedelikupuuduse tõttu, võivad tegelikult olla haiged liiga suurest vee joomisest, spekuleerib dr Hyndman. Kui neil on näiteks peavalu ja nad arvavad, et see on vedelikupuudusest, siis võib olla vastupidi ja nad tunnevad end vett juues üha kehvemini.
Kui jood vett rohkem kui neerud jõuavad läbi töötada, võib elektrolüütide tase veres hoopis langeda ning enesetunne halveneb. Lühikese ajaga väga suures koguses vedeliku tarbimine võib kaasa tuua hüponatreemia ehk veemürgituse. See on väga halb asi, räägib dr Hyndman. Kui naatriumi kogus veres langeb liiga madalale, võib see kaasa tuua ajuturse ja närvisüsteemi häired nagu krambid, kooma ja isegi surma.
Näiteks 2008. aastal suri hüponatreemia tagajärjel üks 28-aastane naine kui oli joonud 3 tunni jooksul ligi 8 liitrit vett. Naine osales ühe raadiojaama korraldatud „kinni hoidmise” võistlusel, kus tuli juua võimalikult palju vett ja tualetti ei tohtinud minna. 2014. aastal suri Georgia osariigis üks 17-aastane ragbimängija, kes oli joonud 8 liitrit vett ja 8 liitrit Gatorade spordijooki.
Hüponatreemiat esineb viimasel ajal üha sagedamini spordivõistlustel ja kui mõni sportlane võistluse ajal kokku kukub, on hüponatreemia peamine põhjus.
Kuidas aga aru saada, kas vedelikku on piisavalt? Keha annab ise märku. See jutt, et vedeliku kogust peab kontrollima ja reguleerima, on puhas jama. Üks paremaid asju, mis sellisel juhul ette võtta, on mitte sellele mõelda. Kõige parem soovitus on dr Topfi arvates ka kõige lihtsam: Joo siis, kui on janu. Nii lihtne see ongi.
https://lounaeestlane.ee/ullatav-avastus-pea-koik-mis-inimesed-on-vee-joomise-kohta-teadnud-on-vale/?fbclid=IwAR3vSLufT96pKWac-X2VBa1jTHcr_BZCnOl5jL8cimOlwz-g0Cxb-C97Q0g
Märkus: Meniere`i haigust põdevad inimesed ei tohiks veejoomisega liialdada.
Kui oled veetnud aega sotsiaalmeedias või käinud siis on soovitatud rohkem vett juua. Kuulsused kannavad kaasas suuri veelähkreid ja kõiksugu asjatundjad soovitavad ohtralt vett juua. Mõnedel veepudelitel on isegi peal kiri, et joo rohkem.
Väidetakse, et midagi rohkem juua vett, seda parem on mälu ja vaimne tervis, seda rohkem on energiat. „Joo vett” tähendab juba sisuliselt sama, mis „ole terve”. Aga mida see tegelikult tähendab? Joomist soovitatakse enamasti siis, kui inimene on mingi koguse vedelikku kaotanud, räägib USA Michigani osariigi Oaklandi ülikooli nefroloogia abiprofessor dr Joel Topf.
Samas aga, nagu räägib Alabama ülikooli teadlane Kelly Anne Hyndman väljaandele New York Times, ei tee lihtsalt vee suurem joomine inimest tervemaks. Piisav vedeliku kogus on oluline, aga enamasti pole inimestel puudust ning lihtsalt pidev joomine päeva jooksul pole vajalik.
Piisav vedelikukogus tähendab elektrolüütide nagu naatriumi ja vee piisavat kogust organismis, aga selle saavutamiseks pole vaja pidevalt klaasi kummutada.
Üldine soovitus on juua päeva jooksul 8 suurt klaasitäit vedelikku. See on aga müüt, räägib Wayne’i ülikooli sporditeadlane Tamara Hew-Butler. Rolli mängivad keha suurus, õhutemperatuur ja higistamine. 100-kilone inimene, kes on just läbinud 15 kilomeetrit kuuma käes vajab selgelt rohkem vedelikku kui 60-kilone kontoritöötaja, kes on päev läbi olnud konditsioneeriga ruumis.
Vedeliku kogus sõltub ka tervisest. Südamerikke või neerukividega isik vajab erinevas koguses vedelikku võrreldes näiteks isikuga, kes võtab diureetikume (urineerimist soodustavaid aineid). Rohkem tuleb juua, kui oled haige, oksendad ja kõht on lahti.
Enamuse noorte ja tervete inimeste puhul kehtib reegel, et juua tuleb siis, kui on janu, räägib dr Topf. Vanemaealistel on soovitav joomisele tähelepanu pöörata, sest vanusega kaob janutaju. Erinevalt aga levinud arvamusest pole vaja vaadata oma uriini värvi. Jah, on võimalik, et tumekollane uriin näitab vedelikupuudust, aga teaduslikult pole tõestatud, et uriini värv sõltub üksnes tarbitud vedeliku kogusest.
Samuti pole vaja tingimata juua ainult vett, nagu soovitatakse. Piisab ükskõik millisest joogist, näiteks gaseeritud jookidest või mahladest. Üks levinud arvamus on, et alkohoolsed või kofeiiniga joogid viivad organismist vedeliku välja, aga see pole tõsi. 2016. aastal läbi viidud vastav uuring näitas, et pole vahet, kas juua janu korral vett, õlut, kohvi või teed – mõju on sama.
Vedelikku saab ka toitudest. Vedeliku kogust aitavad tõsta puuviljad, juurviljad, supid ja kastmed. Toidu seedimisega eraldub samuti vett ja see aitab omakorda janu kustutada.
Mõned spordijookide reklaamid väidavad, et inimene peab pidevalt taastama elektrolüüte. Samas pole sel mingi teaduslikku põhjendust. Elektrolüüdid nagu naatrium, kaalium, kloriid ja magneesium ehk nö laetud ained on olemas kehavedelikes (nagu veri ja uriin) ning aitavad tagada vee tasakaalu. Nad on olulised närvide, lihaste, aju ja südame tegevuseks.
Kui inimene on janus, siis organismis elektrolüütide tase kasvab, mille tulemusel hakkab eralduma hormooni vasopressiin, mis omakorda vähendab uriini kogust ja vedelik läheb tagasi organismi, korvates nõnda vedeliku puudust. Seega – kui kaotad vedelikku sportides või haiguse tagajärjel, pole vaja kohe elektrolüüte spordijookidega korvata. Enamus inimesi saab piisavas koguses elektrolüüte toidust.
Kuigi arvatakse, et suurem vee kogus on kasulik, siis nii see ei ole. Mõned neeruhaigustega inimesed võivad end tunda paremini kui rohkem joovad, kuna neil on probleeme janu äratundmisega. Aga enamus terveid inimesi, kes kaebavad, et tunnevad end kehvasti vedelikupuuduse tõttu, võivad tegelikult olla haiged liiga suurest vee joomisest, spekuleerib dr Hyndman. Kui neil on näiteks peavalu ja nad arvavad, et see on vedelikupuudusest, siis võib olla vastupidi ja nad tunnevad end vett juues üha kehvemini.
Kui jood vett rohkem kui neerud jõuavad läbi töötada, võib elektrolüütide tase veres hoopis langeda ning enesetunne halveneb. Lühikese ajaga väga suures koguses vedeliku tarbimine võib kaasa tuua hüponatreemia ehk veemürgituse. See on väga halb asi, räägib dr Hyndman. Kui naatriumi kogus veres langeb liiga madalale, võib see kaasa tuua ajuturse ja närvisüsteemi häired nagu krambid, kooma ja isegi surma.
Näiteks 2008. aastal suri hüponatreemia tagajärjel üks 28-aastane naine kui oli joonud 3 tunni jooksul ligi 8 liitrit vett. Naine osales ühe raadiojaama korraldatud „kinni hoidmise” võistlusel, kus tuli juua võimalikult palju vett ja tualetti ei tohtinud minna. 2014. aastal suri Georgia osariigis üks 17-aastane ragbimängija, kes oli joonud 8 liitrit vett ja 8 liitrit Gatorade spordijooki.
Hüponatreemiat esineb viimasel ajal üha sagedamini spordivõistlustel ja kui mõni sportlane võistluse ajal kokku kukub, on hüponatreemia peamine põhjus.
Kuidas aga aru saada, kas vedelikku on piisavalt? Keha annab ise märku. See jutt, et vedeliku kogust peab kontrollima ja reguleerima, on puhas jama. Üks paremaid asju, mis sellisel juhul ette võtta, on mitte sellele mõelda. Kõige parem soovitus on dr Topfi arvates ka kõige lihtsam: Joo siis, kui on janu. Nii lihtne see ongi.
https://lounaeestlane.ee/ullatav-avastus-pea-koik-mis-inimesed-on-vee-joomise-kohta-teadnud-on-vale/?fbclid=IwAR3vSLufT96pKWac-X2VBa1jTHcr_BZCnOl5jL8cimOlwz-g0Cxb-C97Q0g
Märkus: Meniere`i haigust põdevad inimesed ei tohiks veejoomisega liialdada.
Miks ei ole kõrvaküünla kasutamine kõrvavaha eemaldamiseks ohutu alternatiiv?
Kõrvaküünlad on õõnsad koonused, mis on valmistatud parafiini, mesilasvaha või sojavahaga kaetud riidest. Enamik kõrvaküünlaid on umbes 30 cm pikkused. Küünla terav ots asetatakse teie kõrva. Veidi laiem ots süüdatakse. Selle ravimeetodi pooldajad väidavad, et leegi tekitatud soojus põhjustab vaakuumi, mis tõmbab kõrvavaha ja muud mustused kõrvakanalist välja küünla õõnsusesse.
Protseduuri läbiviimiseks lamab inimene külili. Proteduuri läbiviija sisestab küünla terava otsa kõrvaavasse, mis on suunatud ülespoole, ja reguleerib seda, et luua tihend. Te ei tohiks seda protseduuri ise teha, sest see võib olla ohtlik. Enamikul juhtudel asetatakse umbes kahele kolmandikule küünla alla mingi ümmargune kaitse, et tilkuv vaha kinni püüda. Need on sageli õhukesed ja valmistatud alumiiniumfooliumist või paberplaatidest. Ettevaatlikumad praktikud katavad teie pea ja kaela suurema kaitse tagamiseks rätikuga. Juhised soovitavad ka küünalt hoida otse, nii et kõik tilgad veereksid mööda külgi alla, mitte ei tilguks kõrva või näole. Küünlal lastakse põleda umbes 10–15 minutit. Selle aja jooksul tuleb kanga põlenud osa kärpida, et see toru ei saastaks. Protseduur jätkub, kuni küünlast jääb alles vaid 3–4 tolli. Seejärel kustutatakse leek ettevaatlikult. Selle ärapuhumine, kui see on veel kõrvas, võib põhjustada ohtliku põleva ja kuuma tuha sattumist kuulmekäiku. Mida peaksid kõrvaküünlad tegema?
Kõrvaküünalde turundajad reklaamivad neid kui ravimeetodeid:
• vaigu kogunemine
• kõrvavalud
• kõrvapõletikud
• tinnitus
• kuulmisprobleemid
• põsekoopapõletikud või muud põsekoopahaigused
• külmetuse või gripi sümptomid
• kähe kurk
• peapööritus või pearinglus
• stress ja pinge
Pärast protseduuri lõikab protseduuri läbiviija küünla tavaliselt vertikaalselt lahti, et näidata patsiendile materjali, mis kõrvast välja imeti.
Kuid kas see tumedat värvi aine on tõesti see, mida väidetakse?
Teadus ütleb: EI
Puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et kõrvaküünlad imevad kõrvakanalist vaiku välja. Kuulmekäikude teaduslikud mõõtmised enne ja pärast küünla kasutamist ei näita vaigu vähenemist. Teadlased avastasid isegi vaigu suurenemise küünaldelt ladestunud vaha tõttu. Ajakirjas Iranian Journal of Otorhinolaryngology avaldatud uuringus märkisid teadlased 33-aastase naise kogemust, kes tuli kõrvakliinikusse kõrvavalu tõttu. Pärast seda, kui arstid teda uurisid, leidsid nad kõrvakanalist kollaka massi. Ta mainis, et käis hiljuti massaažikeskuses kõrvaküünla protseduuril. Arstid tegid kindlaks, et mass tekkis tema kõrva tilkunud küünlavahast. Kui nad selle eemaldasid, kadusid naise sümptomid. 2017. aastal avaldas American Academy of Otolaryngology uuendatud kliinilise praktika juhised vaigu eemaldamiseks, märkides: „Kõrvaküünla kasutamine EI OLE vaigu eemaldamiseks ohutu valik. Uuringud näitavad, et kõrvaküünlad EI tekita vaakumit vaigu eemaldamiseks.”
Vigastuste oht
Kuigi puuduvad usaldusväärsed tõendid kõrvaküünla kasutamise eeliste kohta, on palju tõendeid selle võimalike ohtude ja kahju kohta. Toidu- ja ravimiamet (FDA) andis tarbijatele ja tervishoiuteenuste osutajatele hoiatuse, et nad ei kasutaks kõrvaküünlaid, kuna need võivad isegi juhiste kohaselt kasutamisel põhjustada tõsiseid vigastusi. FDA lisas, et nad pole leidnud ühtegi kehtivat teaduslikku tõendusmaterjali, mis toetaks kõrvaküünla tõhusust. Selle asemel on nad saanud teateid inimestest, kes kogesid kõrvaküünalde kasutamisest järgmisi negatiivseid mõjusid:
• põletused
• perforeeritud kuulmekile
• kõrvakanali ummistused, mis vajasid operatsiooni
Kõrvaküünlad suurendavad järgmiste vigastuste riski:
• näo, väliskõrva, kuulmekile ja sisekõrva põletused
• tulekahju tegemisel tekkinud põletused
• küünlavaha tilkumine kõrva, mis põhjustab kesk- või sisekõrva kahjustuse
• kuulmekile kahjustus
• kuulmislangus
Kõrvaküünlad võivad olla eriti ohtlikud väikelastele. FDA märgib, et lastel ja imikutel on suurem risk kõrvaküünaldest tulenevate vigastuste ja tüsistuste tekkeks.
Kas see on riski väärt?
Kuigi mõned inimesed läbivad kõrvaküünla protsessi ilma oluliste vigastusteta, nõuab praktika aega ja raha. Samuti on märkimisväärne pikaajaline risk. Küünla süütamise võimalikud tüsistused on järgmised:
• kõrvakanali ummistused
• kuulmekile perforatsioon
• sekundaarsed kõrvakanali infektsioonid
• kuulmislangus
• kuulmekile tuhakate
• põletused
Peale kõige muu võib olla tegemist ka veel tuleohuga, sest kasutatakse lahtist tuleallikat.
Korduma kippuvad küsimused:
Allpool leiate vastused levinud küsimustele kõrvaküünla kohta.
Mis kõrvaküünaldest välja tuleb?
Kui küünal on põletatud, väidavad tootjad, et sees olev jääk sisaldab lisandeid, mis on teie kõrvast eemaldatud. Tõenäoliselt on see aga põletatud vaha ja kanga segu. See praht ilmub küünla põletamisel olenemata sellest, kas see on kõrva pandud.
Millised on kõrvaküünla eelised?
Kõrvaküünalde kasutamisel pole dokumenteeritud eeliseid. Puuduvad tõendid selle kohta, et need aitaksid eemaldada vaiku, ja uuringud näitavad, et need kujutavad endast suurt ohtu tundlikule sisekõrvale.
Kas kõrvaküünlad puhastavad ummistunud kõrvu?
Ei, puuduvad tõendid selle kohta, et kõrvaküünaldel on kasu või need aitavad kõrvu ummistuda
Paljudes riikides on kõrvaküünalde müük keelatud, kuid kuna neid saab vabalt tellida internetist, ei ole sellel keelul erilist väärtust.
Lühendatult artiklist https://www.healthline.com/health/cosmetic-safety/ear-candling
Protseduuri läbiviimiseks lamab inimene külili. Proteduuri läbiviija sisestab küünla terava otsa kõrvaavasse, mis on suunatud ülespoole, ja reguleerib seda, et luua tihend. Te ei tohiks seda protseduuri ise teha, sest see võib olla ohtlik. Enamikul juhtudel asetatakse umbes kahele kolmandikule küünla alla mingi ümmargune kaitse, et tilkuv vaha kinni püüda. Need on sageli õhukesed ja valmistatud alumiiniumfooliumist või paberplaatidest. Ettevaatlikumad praktikud katavad teie pea ja kaela suurema kaitse tagamiseks rätikuga. Juhised soovitavad ka küünalt hoida otse, nii et kõik tilgad veereksid mööda külgi alla, mitte ei tilguks kõrva või näole. Küünlal lastakse põleda umbes 10–15 minutit. Selle aja jooksul tuleb kanga põlenud osa kärpida, et see toru ei saastaks. Protseduur jätkub, kuni küünlast jääb alles vaid 3–4 tolli. Seejärel kustutatakse leek ettevaatlikult. Selle ärapuhumine, kui see on veel kõrvas, võib põhjustada ohtliku põleva ja kuuma tuha sattumist kuulmekäiku. Mida peaksid kõrvaküünlad tegema?
Kõrvaküünalde turundajad reklaamivad neid kui ravimeetodeid:
• vaigu kogunemine
• kõrvavalud
• kõrvapõletikud
• tinnitus
• kuulmisprobleemid
• põsekoopapõletikud või muud põsekoopahaigused
• külmetuse või gripi sümptomid
• kähe kurk
• peapööritus või pearinglus
• stress ja pinge
Pärast protseduuri lõikab protseduuri läbiviija küünla tavaliselt vertikaalselt lahti, et näidata patsiendile materjali, mis kõrvast välja imeti.
Kuid kas see tumedat värvi aine on tõesti see, mida väidetakse?
Teadus ütleb: EI
Puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et kõrvaküünlad imevad kõrvakanalist vaiku välja. Kuulmekäikude teaduslikud mõõtmised enne ja pärast küünla kasutamist ei näita vaigu vähenemist. Teadlased avastasid isegi vaigu suurenemise küünaldelt ladestunud vaha tõttu. Ajakirjas Iranian Journal of Otorhinolaryngology avaldatud uuringus märkisid teadlased 33-aastase naise kogemust, kes tuli kõrvakliinikusse kõrvavalu tõttu. Pärast seda, kui arstid teda uurisid, leidsid nad kõrvakanalist kollaka massi. Ta mainis, et käis hiljuti massaažikeskuses kõrvaküünla protseduuril. Arstid tegid kindlaks, et mass tekkis tema kõrva tilkunud küünlavahast. Kui nad selle eemaldasid, kadusid naise sümptomid. 2017. aastal avaldas American Academy of Otolaryngology uuendatud kliinilise praktika juhised vaigu eemaldamiseks, märkides: „Kõrvaküünla kasutamine EI OLE vaigu eemaldamiseks ohutu valik. Uuringud näitavad, et kõrvaküünlad EI tekita vaakumit vaigu eemaldamiseks.”
Vigastuste oht
Kuigi puuduvad usaldusväärsed tõendid kõrvaküünla kasutamise eeliste kohta, on palju tõendeid selle võimalike ohtude ja kahju kohta. Toidu- ja ravimiamet (FDA) andis tarbijatele ja tervishoiuteenuste osutajatele hoiatuse, et nad ei kasutaks kõrvaküünlaid, kuna need võivad isegi juhiste kohaselt kasutamisel põhjustada tõsiseid vigastusi. FDA lisas, et nad pole leidnud ühtegi kehtivat teaduslikku tõendusmaterjali, mis toetaks kõrvaküünla tõhusust. Selle asemel on nad saanud teateid inimestest, kes kogesid kõrvaküünalde kasutamisest järgmisi negatiivseid mõjusid:
• põletused
• perforeeritud kuulmekile
• kõrvakanali ummistused, mis vajasid operatsiooni
Kõrvaküünlad suurendavad järgmiste vigastuste riski:
• näo, väliskõrva, kuulmekile ja sisekõrva põletused
• tulekahju tegemisel tekkinud põletused
• küünlavaha tilkumine kõrva, mis põhjustab kesk- või sisekõrva kahjustuse
• kuulmekile kahjustus
• kuulmislangus
Kõrvaküünlad võivad olla eriti ohtlikud väikelastele. FDA märgib, et lastel ja imikutel on suurem risk kõrvaküünaldest tulenevate vigastuste ja tüsistuste tekkeks.
Kas see on riski väärt?
Kuigi mõned inimesed läbivad kõrvaküünla protsessi ilma oluliste vigastusteta, nõuab praktika aega ja raha. Samuti on märkimisväärne pikaajaline risk. Küünla süütamise võimalikud tüsistused on järgmised:
• kõrvakanali ummistused
• kuulmekile perforatsioon
• sekundaarsed kõrvakanali infektsioonid
• kuulmislangus
• kuulmekile tuhakate
• põletused
Peale kõige muu võib olla tegemist ka veel tuleohuga, sest kasutatakse lahtist tuleallikat.
Korduma kippuvad küsimused:
Allpool leiate vastused levinud küsimustele kõrvaküünla kohta.
Mis kõrvaküünaldest välja tuleb?
Kui küünal on põletatud, väidavad tootjad, et sees olev jääk sisaldab lisandeid, mis on teie kõrvast eemaldatud. Tõenäoliselt on see aga põletatud vaha ja kanga segu. See praht ilmub küünla põletamisel olenemata sellest, kas see on kõrva pandud.
Millised on kõrvaküünla eelised?
Kõrvaküünalde kasutamisel pole dokumenteeritud eeliseid. Puuduvad tõendid selle kohta, et need aitaksid eemaldada vaiku, ja uuringud näitavad, et need kujutavad endast suurt ohtu tundlikule sisekõrvale.
Kas kõrvaküünlad puhastavad ummistunud kõrvu?
Ei, puuduvad tõendid selle kohta, et kõrvaküünaldel on kasu või need aitavad kõrvu ummistuda
Paljudes riikides on kõrvaküünalde müük keelatud, kuid kuna neid saab vabalt tellida internetist, ei ole sellel keelul erilist väärtust.
Lühendatult artiklist https://www.healthline.com/health/cosmetic-safety/ear-candling
Mida ütlevad eksperdid kõrvaküünalde kohta?
Mida ütlevad eksperdid kõrvaküünalde kohta?
Doktor Cher (Xue) Zhao on kogenud otolarüngoloog, kes on aastaid töötanud kuulmispuuetega inimeste ravimisel Masschuseti kõrvakliinikus.
Dr Zhao märgib, et teadlased on läbi viinud uuringuid kõrvaküünla protsessi ja mõju kohta ning tulemused on näidanud, et kõrvaküünlad ei tekita absoluutselt mingit vaakuumi, mis tähendab, et neil puudub võime midagi kõrvast välja imeda. "Teadlased on analüüsinud ka pruuni jääki või prahti küünla sisemuses ja selles ei ole tavalise kõrvavaha komponente, vaid see on lihtsalt küünlast valgunud põlenud mesilasvaha," ütleb ta.
Inglise keelest tõlkinud Heinar Kudevita
Doktor Cher (Xue) Zhao on kogenud otolarüngoloog, kes on aastaid töötanud kuulmispuuetega inimeste ravimisel Masschuseti kõrvakliinikus.
Dr Zhao märgib, et teadlased on läbi viinud uuringuid kõrvaküünla protsessi ja mõju kohta ning tulemused on näidanud, et kõrvaküünlad ei tekita absoluutselt mingit vaakuumi, mis tähendab, et neil puudub võime midagi kõrvast välja imeda. "Teadlased on analüüsinud ka pruuni jääki või prahti küünla sisemuses ja selles ei ole tavalise kõrvavaha komponente, vaid see on lihtsalt küünlast valgunud põlenud mesilasvaha," ütleb ta.
Inglise keelest tõlkinud Heinar Kudevita
Lahtilõigatud kõrvaküünlad, milles sisalduv pruun aine kinnitatakse olevat väljaimetud kõrvavaik. Tegelikult on see hoopiski küünla materjalist tilkunud mesilasevaha.